Mu ema närvikava pole kunagi olnud suurepärane. Rihmalöögid saatsid iga ta vihapurset. Kui rihma käepärast polnud, lõi ta mulle lihtsalt vastu näppe sellega, mis käepärast oli. Mõnikord oli selleks raamat, teinekord pliiats. Jõud löögi taga oli alati selline, et kiskus pisarad välja. Nutmise eest oli aga oodata veel paari hoopi, sest nutmist ema ei kannatanud.

Jaga
Kommentaarid