„Kõik naised pole emaks loodud. Veetsin lapsena tunde end hingetuks nuttes, sest ema ütles, et minu olemasolu on ta eluisu võtnud"

„Mu esimesed lapsepõlvemälestused on hoobid emalt püksirihmaga valusalt vastu mu tagumikku. Ja need, kui ta vaatas pöörase pilguga mulle otsa ja korrutas, et tapab ennast minu pärast ära, sest ta rohkem ei jaksa,“ pihib 35aastane kahe lapse ema. „Tal on raske mõista, miks ma temaga siiani distantsi hoian. Ma ei suuda talle andestada.“

Minu lugu on klassikaline. Üksikema, kes tahtis head, aga välja kukkus teisiti. Ma tean, et mu emal oli raske ja ilmselt mängis tema käitumises rolli ka see, kuidas tema ema teda omal ajal kasvatas. Ajaga olen aga õppinud, et lõpmatuseni ei saa kellegi tegudele õigustust otsida.

Mu ema närvikava pole kunagi olnud suurepärane. Rihmalöögid saatsid iga ta vihapurset. Kui rihma käepärast polnud, lõi ta mulle lihtsalt vastu näppe sellega, mis käepärast oli. Mõnikord oli selleks raamat, teinekord pliiats. Jõud löögi taga oli alati selline, et kiskus pisarad välja. Nutmise eest oli aga oodata veel paari hoopi, sest nutmist ema ei kannatanud. Mul on väga eredalt meeles seik, kus ta haaras tugevalt mu õlgadest, vaatas pöörase pilguga otsa ja korrutas nagu mantrat