„Mu lapse kõnepuue on mulle õpetanud, et erilisus on paljudele võõras ja sellele vaadatakse viltu.“

„Ja kui vana sina, suur poiss, oled?“ küsitakse meie pojalt. Tema vaatab küsijale tummalt otsa. „Ta on kolmene ja ta veel ei räägi,“ vastame elukaaslasega nagu ühest suust.

Fredi oli kaheaastane, kui pöördusin esimest korda perearsti poole murega, et ta ei ütle sõnu ja kui mõni üksik tulebki, ei jää see püsima. Sain vastuseks, et veel pole põhjust muretseda. Lasteaias ei teinud ta kaasa, oli liialt aktiivne ega allunud reeglitele. Pluss ei väljendanud end sõnaliselt.

Kui poeg oli kahe ja poolene, sain pärast mitmeid palveid perearstilt saatekirja pediaatri juurde. Kui pediaater meid nägi