KRISTIINA BLOGI | Kui lelud olid juba annetatud Ukraina põgenikele, mõistis laps oma heateo lõplikkust. Oh neid pisaraid!
Appi, me upume mänguasjadesse! Liiga tihti leian end kodus niiviisi ahastamast ja luban kohe-varsti võtta ette suuremahulise koristusaktsiooni, mille käigus viskan ära kõik katkised asjad ja annetan ära need lelud, millega pole juba pikemat aega mängitud. Ühtlasi sorteerin kogu laste kraami liigiti, tekitades kastide süsteemi, mille abil mänguasjad pidevalt roteeruksid ja tüdrukute mängudes säiliks uudsus. Tegelikult olen mõned korrad seda suuroperatsiooni alustanud ja mõned tunnid – või päevad – hiljem leidnud, et midagi sai nagu tehtud, aga mänguasjadesse upume me jätkuvalt...
Ma ei mäleta, et meil õe ja vennaga oleks lapsena tohutult mänguasju olnud. Olid mõned pehmed mänguloomad, üks neist isegi mu isa lapsepõlvest pärit, ja ema õmmeldud krõllid. Üheksakümnendatel lisandus muidugi aegamisi ka uusi ilmaimesid nagu Barbie nukk ja Lego komplekt. Õues oli põhiliseks mänguasjaks, liiklusvahendiks ning paraku ka staatusesümboliks jalgratas, aga nii-öelda päris mänguasju õues tõesti vist ei olnudki. Lapsed turnisid puude otsas, ehitasid onne rabasaartele, kondasid mahajäetud majades ning mängisid „ukakat“, „tagaajamist“ ja „vibrat“. Häguselt tuleb siiski meelde, et küllap sai ka liivakastis tuhnida millegi muu kui puuoksaga ning paljudes mängudes, näiteks „mädamunas“, kasutasime palli. Päris põnev oleks nüüd, täiskasvanuna seda uuesti mängida. Ei teagi, kas reeglid on mitukümmend aastat hiljem üldse enam meeles...
Muidugi oligi siis teine aeg ning Nõukogude Liidu lõpuaastatel ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses küündis poodide kaubavalik vaid murdkohani tänasest. See kehtib loomulikult kõige, mitte ainult mänguasjade kohta. Näiteks kuulsin kunagi, kuidas keegi rääkis, et Ameerikas on ainuüksi hommikuhelbeid kauplustes terve riiulivahe. See tundus täiesti absurdne. Miks peaks ühte asja olema olemas nii mitmes erinevas vormis? Praegu me elame selles samas külluses ja see tundub absoluutselt normaalne.
Äärmiselt elavalt on mul meeles kas telekast või kusagilt lasteajakirjast nähtud pildid mingi konkursi võitnud lapsest, kes sai auhinnaks nii palju Legosid kui ta ühe minuti jooksul ühe sületäiega poest kaasa võtta suutis. Oi, kui kadedaks see mind tegi! Unistasin selle lapse asemel olemisest ja koostasin mõttes strateegiat, kuidas kõige rohkem karpe süles ära kanda, juhul kui minule peaks kunagi säärane õnn sülle kukkuma.
Nii et nõukaajast pärit laps minus on võib-olla isegi õnnelik kodus, kus on kuhjade viisi mänguasju. Aga täiskasvanuna see ikkagi häirib mind ja seda eelkõige kolmel põhjusel.
Esiteks keskkond. Milleks varuda kokku lugematul hulgal plasti, mis lõpetab varem või hiljem prügimäel? Eelistan alati naturaalseid materjale ning ostan oma lastele uusi mänguasju väga harva ja väga pika hambaga. Issiga poes käies aga saavad lapsed tihti uue veniva, vilkuva või põrkava plastmassplönni, mille peale on kirjutatud „made in China“. Loomulikult on veel olemas sugulased ja muidu külalised, kes tähtpäevadel lapsi rõõmustada tahavad. Ja lapsed rõõmustavadki, tavaliselt tervelt päevaks või paariks, enne kui uus lemmikmänguasi unustuste hõlma vajub.
Teiseks tekitab tohutu hulk mänguasju varem või hiljem suure segaduse, lapsed aga ei ole erilised koristajad. Siiski, viieaastane tütar Frida on viimasel ajal hakanud oma toas taga ajama pedantlikku korda, mis paraku toob endaga kaasa karmi keelu sinna tuppa üldse minna ja midagi segamini ajada. See on üsna ebapraktiline olukorras, kus ligi kahene Esme tahaks millegagi mängida ja temal veel oma tuba polegi. Loomulikult on kuhi mänguasju kogunenud ka elutuppa ja et mitte pidevalt millegi terava või libeda peale astuda, tuleb lakkamatult koristada või vähemalt nii see mõnikord tundub.
Kolmandaks olen täiesti teadlik sellest, et liiga palju mänguasju vähendab tegelikult laste võimet mängida, samuti on see kahjulik nende loovusele ning tekitab neis isegi ärevust ja ülestimuleeritust. Vähemate mänguasjadega tekiks arvatavasti ka rohkem ise välja mõeldud mänge.
Miks siis on nii raske sellest mänguasjakuhjast loobuda? Mõni kaisukas on pärit minu lapsepõlvest ja kuidagi tore on näha, et see on jõudnud ära oodata uue põlvkonna. Teine, näiteks mõni arendav mänguasi on praktiliselt kasutamata ja ma ei ole kaotanud lootust, et see tekitab millalgi siiski lastes huvi. Ning loomulikult olen teinud aeg-ajalt selle vea, et kaasan ka Frida mänguasjade revideerimisse, näiteks katsusime koos leida asju, mida annetada Ukraina sõja eest põgenenud lastele. Pikkade läbirääkimiste tulemusel leidsimegi mõned toredad asjad, millest tütar oli nõus loobuma. Mõni aeg hiljem, kui tema mänguasjad said loodetavasti nautida oma uut elu uutes kätes, saabus aga tõehetk ning Frida sai aru, et see loobumine oli lõplik. Oh neid pisaraid, sest tegelikult oli ikkagi just see karu tema lemmik vaatamata asjaolule, et ta polnud sellega juba kuid mänginud...
