Eva Kolditsa kolumn | Tahtsin uskuda, et kõik on korras, aga siis sai laps logopeedilt üllatava diagnoosi

Mälestus. Kiigutan väikest Antsu, kes hakkab minuga koos laulma. Ta teeb seda kuidagi väga traagilise moega – kallutab pea veidi ühele poole, veab kulmud nina kohale kokku ning laseb kuuldavale ühtlase ja pika tooni. Mitu kuud hiljem lisandub sellele ühele toonile teine. Panen seda tähele, isegi imeks, aga ei kahtlusta midagi.

Kui perearst hakkab täitma kaheaastase lapse ankeeti, räägib ta omaette: „Kaal normis, pikkus normis… Kõne eakohane.“ Sekkun endalegi ootamatu intensiivsusega: „Vabandust! Mitut päris konkreetset sõna te täna kuulnud olete?“ Meie imeline, pikaaegse kogemusega perearst ei pannud tähele, et laps, kes suhtles väga aktiivselt, ei kasutanud selleks ühtegi sõna.

Arst vaatab keelekida üle ja ütleb, et ootame veel. Teen väikse taustauuringu ja panen siiski aja ühe logopeedi juurde. Ta teeb arvatavasti kõike, mida logopeedid teevad – räägib, mängib, küsib küsimusi, vihjab, püüab vastuseid saada. Logopeed ütleb siis, et