KRISTIINA BLOGI | Iga ema ei peagi võõraid lapsi ka tupsununnutama

Küllap on iga lapsevanem kunagi tundnud, et tema lapsed on kellelgi ees või häirivad kedagi. Minul on seda ette tulnud näiteks ühistranspordis, aga olen kuulnud lugusid ka poes, arsti juures või kohvikus „ette jäänud“ lastest, kelle suunas loobitud pahameel lendab reeglina emale (ja mõnikord ka isale) krae vahele. Ei teagi, kas nende kogemuste pärast või mõnel muul põhjusel tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus mina emana muretsen väga, kuidas mu lapsed kellegi tuju või olemist mõjutavad – ja üllatun tihtipeale ka positiivselt.

Sel suvel perega reisil olles sattusime õhtust sööma natuke peenemasse restorani kui oleks võib-olla ise planeerinud. Söögikohas mingit mängunurka ega muid laste ajaviitmise vahendeid ei olnud. Praade tuli omajagu oodata ja loomulikult muutusid meie tütred selle aja jooksul suhteliselt ülemeelikuks. Meie elukaaslasega tundsime mõlemad, kuidas stressitase automaatselt kõrgemale tõusis. Kõrvallauas istuv paarike