„Mind ahistati lapsena, vägistati teismelisena. Ma ei julgenud kellelegi öelda, tundsin häbi. Tagajärgedega tegelen siiani“

„Miks ma kellelegi ei rääkinud? Arvan, et häbitunne on siin võtmesõnaks. Kartsin, et mind mõistetakse hukka, hakatakse viltu vaatama,“ avab Kristi* mulle oma raske loo.

Vestlen Kristiga lapsepõlvest. Teades tema valulikku tausta, küsin: „Kui vana sa siis olid kui see juhtus?“
„Ma ei oska vanust määrata, ma ei mäleta. Mul on selline tunne, et minu keha blokeerib seda mälestust,“ ütleb Kristi napisõnaliselt. Ja sealt meie vestlus alguse saab.

Kristi oli lasteaialaps, kui teda esimest korda ahistati, ahistaja oli oma pereliige. „Kõige vastikum oli tagantjärgi mõeldes see, et ta oli kogu aeg meie jaoks olemas. Ta parandas meie mänguasjad, hoolitses meie eest, käitus meiega teiste ees hästi,“ räägib Kristi. „Sel hetkel, kui teised täiskasvanud ära läksid, toimus 180-kraadine pööre.