Taavi Eilat: beebi nutab pidevalt, aga tean, et see ei kesta igavesti. Luban tal karjuda, kuigi eelistaks, et ta seda ei teeks

Ära karju mu peale! See lause kummitab viimasel kolmel kuul mu kõrvus ja peas, kui Augustit tema gaasivaludes rahustada püüan.

Imiku lakkamatu ja lohutamatu nutt, mis poja esimestest nädalatest temaga kaasas käib, kõlab kõrvalt kuulajale valusalt ja traagilisena.

Hõbel ei olnud selliseid gaasi­valusid, aga eks temal olid oma keerukused samas eas, oma põhjused nutuks ja karjumiseks. Toona võtsime neid äärmuslikumalt – ei teadnud, kuhu joosta, mida guugeldada või kust raamatust lahendust otsida. Augusti esimesed kolm kuud on olnud teistsugused: kui ta unest ärkab, siis nutab ta, et kõht on tühi. Kui ta kõhu täis sööb, siis nutab, sest söögist tekkivad gaasid on talumatud. Ja seejärel nutab, et ei oska veel õieti uinuda. Ta ei taha magada vankris, ei võta lutti ning üleüldse tundub kõik raske ja valesti.

Aga mina lapsevanemana ei taha enam kuhugi joosta, ei vaevu isegi guugeldama.