EKSPERIMENT | Nädal ilma autota tööle, lasteaeda ja trennidesse – on see võimalik? Äärelinna lapsevanema logistikaülesanne

Kui Pere ja Kodu kutsus üles katsetama nädal aega elu ilma isikliku autota, haaras mind kui suurt autosõpra hasart. Ma kindlasti ei arvanud, et see on võimatu. Küll valdas mind põnevus – kuidas suudan sättida kodu-lasteaed-töö-trennid-marsruudid nii, et autovõtmeid ei puutu.

Alates ülikooli lõpetamisest olen olnud läbi ja lõhki autoinimene. Üsna tavalise äärelinnaperena on meil kaks autot. Kui peres oli juba kaks last – Jonas Julian (6) ja Joan Julia (3) –, tundus logistika ilma kahe autota isegi võimatu.

Ilmselt on paljudele kontoritööd tegevatele lasteaialaste vanematele tuttav pühapäevaõhtune vestlus kaasaga järgmises stiilis.

Mina: Kuule, ma viin homme ja üleülehomme, kas sa saaks võtta nad ülehomme? Edasi vaatame siis juba jooksvalt.

Tema: OK, teeme nii.

Mina: Arvatavasti homme läheb mul tööl pisut kauem, saad sa palun ise järele minna; ma lähen käin siis vastutasuks poest läbi. Ja siis kolmapäeva puhul vaatame, kuidas päev kujuneb?

Tema: Jajah, aga ülehomme oleks kindlasti vaja, et sina tood.

Kui mullu lisandusid logistikavõrrandisse Jonase ujumis- ja hokitrennid, jäi rool lapsi viies-tuues üha tugevamini pihku.

Tulles tagasi üleskutse juurde, võtsime Katjaga pähe, et proovime nädala nii, et autovõtmeid ei puutu.

Loe lustakat reportaaži, kuidas Janil ja Katjal see nädal läks!