Kahe poja ema: ma ei unista tütrest, ärge suruge seda mõtet mulle peale! Kõik naised ei tahagi iga hinna eest tütart

„Üks naisterahvas ütles mulle justkui mööda minnes, et tegelikult tahab ju iga ema endale tütart ka. Olles kümme aastat olnud emaks poegadele, oli see märkus viimaseks piisaks mu karikas. Ma olen sarnaseid kommentaare kuulnud juba aastaid ja sel hetkel ma enam ei jaksanud,“ meenutab kahe poja ema Rebecca jagades oma mõtteid märkuste üle, mis pole tema meelest sobilikud.

Need kommentaarid algasid koheselt pärast mu esimest sünnitust. Me ei tahtnud abikaasaga teada, mis soost lapse me saame. Ei esimese ega teise lapsega. Minu ema põlvneb perest, kus on kolme generatsiooni jagu naisi. Mu abikaasal on kaks venda. Võimalused tundusid võrdsed. Ja päris ausalt polnud mul kummagi lapse puhul mingit sooeelistust. Pärast esimese poja sündi tundus mõte tulevikus tütre saamisest võib-olla isegi hirmutav. Ma ju teadsin, mida ja kuidas poisiga teha, aga tüdruku eest hoolitsemine, kasvõi intiimpiirkonnast rääkides, tundus hirmutav.

Ei, iga ema ei unista tütrest

Kui ma teist korda rasedaks jäin, hakkas vasakult ja paremalt tulema lauseid stiilis: „Ilmselt loodad tütart saada, jah?“ või „Kuna sul poeg juba on, siis on nüüd tütart ka ikka vaja.“ See, kuidas kellegi rasedus eemaldab ümbritsevatelt inimestelt mingi filtri, mida on mõistlik öelda ja mida mitte, on lausa hämmastav.

Kui mu teine ideaalne ja imearmas poeg sündis, ei läinud samuti kaua, et minuni jõuaksid nüüd juba uued „head soovid“.

„Kunagi proovite ikka tütart ka saada, jah?“

“Pojad on imelised, aga vanemas eas tasub loota ikkagi tütardele.“

“Poeg on poeg ainult seni kuni ta naise leiab. Tütar jääb tütreks terveks eluks!“

Rääkimata sellest, kuidas mulle hakati lahkelt jagama meetodeid, kuidas ikka kindlustada, et järgmine laps tuleks tüdruk.

Loe ka: Uskumatu, kuid saad oma tulevase lapse sugu ise valida! On see aga ka eetiline?

Kuigi ma polnud kunagi lasknud nendel lausetel end liialt mõjutada, tegid need sisimas siiski haiget, sest ma naudin oma elu poegade emana. Jutustasin hiljuti avalikul üritusel oma sõbrannaga, kellel on samuti kaks poega. Viimane oli sündinud mõni kuu varem. Äkitselt ühines meiega tema tuttav, keda ta polnud pikalt näinud. Kui mu sõbranna ütles elevusega, et sai vahepeal veel ühe poja emaks, vastas naine vaid kurva ohkega. Ja see ohe vihastas mind.

Ei emadus ega lapse sugu pole võistlused

Mitte keegi ei peaks enda ebakindlusi või ükskõik milliseid tundeid automaatselt peegeldama mõnele teisele emale. See, et sina tahad midagi, ei tähenda, et kõik seda tahaksid. Ja lapse sugu pole võistlus. Emadus on niigi täis piisavalt hetki, mil me tunneme nagu võistleksime teistega. Sinna pole vaja lisada seda ühte asja, mille üle kellelgi isegi kontrolli pole.

Inimestel on vaja õppida olema viisakamad ja arvestama ka teiste tunnetega. Juba lasteaias õpetatakse, et enne millegi ütlemist tuleks järgi mõelda, tuleks olla lahke. Miks täiskasvanud seda siis unustama kipuvad?

Ma näen, kuidas mu abikaasa ja ta vennad hoolivad oma emast. Ma tunnen end nii õnnistatuna, et mul on mu pojad. Ning ma tean, et kindlasti on ka neid emasid, kellel on pojad ja kes unistavad tütrest. Nii nagu on tütarde emasid, kes unistavad pojast. Igaühe eelistused on nende enda omad ja enda omi ei saa teistele peale suruda.

„Täieliku ja ideaalse“ perekonna absoluutset valemit ei eksisteeri. Mina tean aga seda, et ma ei vahetaks enda perekonna koosseisu mitte millegi vastu!

Allikas: yourtango.com