„Viisin noorema lapse lasteaeda ning mind valdas kõikehõlmav kurbus. Tundsin äkki, et mitte keegi ei vaja mind enam“

Lasteaiaea algus võib emale tähendada kauaoodatud aega iseendale, aga ka ei pruugi. „Seisin lasteaia ees ega osanud kuskile minna ega midagi teha. Olin justkui halvatud,“ tunnistab kahe lapse ema Eliis, kes oli neli viimast aastat oma elust pühendanud lastele.

Esimene laps Karl (4) oli minuga kolm aastat kodune, lasteaeda läks eelmisel sügisel. Jaanuaris sündis pesamuna Mari (1 a 8 k). Aeg kahe lapsega üksi kodus oli minu jaoks üks elu keerulisemaid. Olen andnud nii kodule kui ka lastele endast 200% ja enam teisiti ei oskagi. Olles kahe lapsega kodus, hakkasid mind kimbutama ärevushäired ja pidev hirm, et mis saab siis, kui lastega kodus olles minuga midagi juhtub. Kui väiksem laps hakkas paar nädalat tagasi käima lastehoius, veetsin esimese päeva temaga koos ja juba järgmisel päeval läksin natukeseks ära.

Hetk, kui jätsin oma lapse hoidu ja seisin maja ees, oli üks kummalisemaid hetki minu elus. Kuna me ei ole enne lapsi kellelgi hoida jätnud ja olen alati andnud endast lastele kõik, siis ma polegi lastest eemal olnud. Seisin seal ja tundsin, justkui ei suudaks ega oskaks ma end liigutada.