Mures ema: mu laps kardab vereproove nii palju, et röökimine viib kõikide kõrvakuulmise

„Mu laps kardab vereproove nii palju, et ainuüksi vere mainimine võib ta kohe hüsteeriasse ajada,“ tunnistab Mari-Liis, kelle pojalt on sageli vaja vereproove võtta jõuga.

„Poeg on vereproove, süste ja verd alati kartnud. Kevadel diagnoositi tal ka tähelepanuhäire, mis ilmselt tugevdab kõiki neid emotsioone samuti. Siiamaani on kõik sellised protseduurid kahjuks tehtud jõuga, sest ta läheb lihtsalt täielikku hüsteeriasse ega luba midagi teha. Viimastel kordadel oleme kasutanud tuimestavat plaastrit. See aitab küll nii-öelda valu vastu, aga nõelahirmu kahjuks ei vähenda.

Pärast protseduuri ütleb laps ise ka, et tegelikult nii hirmus polnudki, aga sinna jõudmine toob endaga kaasa sellise röökimise, et kardan tihti haiglapersonali kõrvakuulmise pärast. Samuti ei luba ta plaastrit katsuda ega eemaldada enne järgnevat päeva. Ka pole ta nõus oma kätt selle aja jooksul liigutama ja kõik tuleb tema eest ette-taha ära teha. Tuju tõstmiseks oleme hakanud kasutama ka preemiasüsteemi, kus lubame pärast verevõttu koos jäätist või burgerit sööma minna. Aga see toimib ka alles hilisema tujutõstjana ja protseduuri ennast paraku lihtsamaks ei tee.“

Nõu lapse süstlahirmust üle saamise osas annavad nii teised emad, Confido lasteõde Jana Luigend, kui ka psühholoog Delia Randmäe.

„Lapsele pole mõtet öelda, et see ei ole ju valus, või et see saab varsti mööda. Laps õpib sel moel, et ta ei saa oma ema või isa usaldada. Kinnihoidmisest tulemuslikum ja mõjusam lähenemine oleks