Noore isa mure: meile näidatakse palju armumist ja ilu, aga pikas suhtes ja lapsevanemaks olemist peame õppima omal käel

„Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.“ See on kõigile tuttav lause. Aga mis saab edasi? Laste kasvatamine ja liblikad kõhus ei käi koos. Mis meid nüüd koos hoiaks?

Millal nägid viimati mõnda filmi, kus oli sees hästi funktsioneeriv ja armastav paarisuhe, mis polnud enam suhte esimeses faasis? Millal nägid filmi, kus selliselt töötav normaalne suhe oli filmi peategelastel? Arvate, et selline asi oleks igav vaadata?

Ühelt poolt pole selles ju suurt midagi hullu. Las me vaatame filme armumisest ja ülistame seda aega. Las me rihime oma tooteid ja teenuseid vaid sellele faasile suhtest.

Aga inimene on üks ütlemata lihtne matkiv pärdik.

Me õpime, mida me näeme. Ning mitte igaühel pole eeskujuks head pikaajalist paarisuhet. Ma ei taha tõmmata üks ühele paralleeli, kuid kui sa oled ikkagi kakskümmend aastat näinud filme armumisest, lugenud raamatuid armumisest ja mänginud ka mänge armumisest, siis pole sul suure tõenäosusega aimugi, mis peale seda tuleb.