KRISTIINA BLOGI | Kui oled ema, siis pole mõeldav, et miski on võimatu. Kõik tuleb ära teha ja vajadusel laps puusal

Praeguseks juba viis ja pool aastat lapsevanemaks olnuna mõtlen laste-eelsele ajale tagasi eelkõige kui perioodile, kus mina ise olin oma maailma kese. Ükskõik, mida ma tegin, elasin ikkagi eelkõige iseendale ja põhimõtteliselt võiks öelda, et tegin täpselt seda, mida mina tahtsin. Kui sündis minu esimene tütar, lajatas see uus reaalsus mulle päris korralikult. Loomulikult teadsin ma teoreetiliselt, et lapse sünd muudab väga palju iga ema elus, aga üks asi on teooria ja teine päris elu.

Varem või hiljem kohaneb iga värske ema uue olukorraga ja nii läks loomulikult ka minuga. Oma vanema tütrega käisin hästi palju beebiujumises ja võimlemistundides. Pärast treeningut riietusruumis vaatasin emasid, kes seal toimetasid. Kõigile ei jagunud söögitoole ja mähkimislaudu, aga kõigi lapsed tahtsid kohe kuiva mähet, sooja riiet ja süüa