Peatoimetaja veerg | Sooviksin oma lastega usalduslikku suhet ka siis, kui meie maailmavaade või uskumused ühel päeval erinema peaksid
Kutsusin paari päeva eest 16aastase tütre Anete-Helena enda juurde kontorisse külla, et talle midagi üle anda. Ootasin märguannet, kui ta ukse taha jõuab, sest sisse pääseb vaid isikustatud võtmega. Äkki oli ta aga kontori köögis ja seisis mu kõrval.
Küsimuse peale, kuidas ta võõra inimesena sisse lipsas, vaatasid mu vastas olevad kolleegid mind imestava pilguga. „Elin – igaüks saab otsa vaadates aru, kelle lapsega tegu, ning laseb ta küsimusi esitamata sisse.“
Mul endal on seda keeruline hinnata, aga olen aastate jooksul tõesti palju kuulnud, et mu esiklaps näeb välja täpselt minu moodi. Palju lihtsam on mul aga hinnata meie iseloomusid ning nendes erineme kardinaalselt. Mina olen terava loomuga, tema rahulik. Mina punktuaalne, tema pigem voolav. Tema fantaasia ulatub kosmilistesse kõrgustesse, minul püsivad kaks jalga maa peal. Teda köidavad loodus, loomad ja pehmed teemad, mina otsin kindlust mõõdetavast. Mina sätin igal hommikul kleidi selga ja otsin jalga sobivad kingad. Tema nöörib samal ajal kinni tennisepaelu ja naerab mu peale, kui kiirustades püüdlikult ripsmeid värvin – ta ei kanna kunagi meiki.
Kutsun end tihti korrale – kas see reegel ikka on ilmvajalik?
Vahel vaatan teda ja mõtlen, kuidas ta küll minu äkilise loomu kõrval on suutnud nii kandvalt oma lillelapse olemust säilitada... ja siis tunnen uhkust.
Seekordne „Puudutab“ rubriigi lugu muutis mind seetõttu iseäranis mõtlikuks. Kuidas armastada kedagi, kelle maailmavaade erineb minu omast 180 kraadi, küsivad artiklis noored. Ma ei ole kunagi uskunud ütlusse „Veri on paksem kui vesi“, sest veri üksi ei loo armastavat ja austavat suhet. Ometi sooviksin ma oma lastega usalduslikku suhet ka siis, kui meie maailmavaade või uskumused ühel päeval erinema peaksid. Ma arvan, et siin võiks võtmesõnaks olla tolerantsus ja austus teineteise mõtete vastu. Ma ei pruugi olla alati sinuga ühel meelel, aga ma austan su arvamust ja tundeid. Minu tõde pole alati ainus tõde. Tean, et olen ka ise vanemana nende mõtete vastu eksinud, aga püüan end iga päev parandada. Koduseid reegleid seades kutsun end korrale – kas see ettekirjutus ikka on ilmvajalik?
Usun inimese lõputusse arenemisvõimesse. Iga päev ja iga lapsega õpime olema targemad, käituma mõtestatumalt ja lapsi arvestavamalt. Et teismeliste teemasid, tundeid ja mõtteid paremini mõista, oleme Pere ja Kodu veebi loonud alamlehe „Teismeline“. Koondasime sinna mitme aasta jagu tarku artikleid. Leiad need perejakodu.ee/teismeline.