KRISTIINA BLOGI | Tütreid kasvatada on kohati keerulisem kui poegasid. Ühiskond annab poistele rohkem andeks ja nõuab neilt vähem

Ma ei mäleta, et mind oleks väiksena eriliselt just tüdrukuks kasvatatud. Pigem oli see isegi vastupidi – kuna suur osa mängimisest toimus tol ajal õues ning materiaalselt polnud ka priisata, anti selga pigem dressid kui kleit ning näiteks uhkeid punutisi või soenguid minu ema mulle teha ei osanud. Poolteist aastat noorema vennaga sai tehtud igasuguseid koerusi ning tüdrukuks olemine tuligi jutuks siis, kui olime mingi pahandusega hakkama saanud. „Ise tüdruk ja käitud nii?!“

Selline soopõhine vahetegemine käis mulle lapsena ausalt öeldes täitsa närvidele. Miks peaks tüdruk emal aitama lauda katta samal ajal kui poiss telekat vahib? Või miks võib poiss õues huilata ja joosta, aga tüdruk peaks vaikselt paigal istuma? Sellised tobedad reeglid tekitasid minus omal ajal trotsi ning isegi tunnet, et tüdruk olla on kuidagi alaväärsem kui olla poiss. Neile näis olevat kõik lubatud või vähemalt said nemad kõik kuidagi lihtsamini andeks. Ja seda vaid seetõttu, et neil on teistsugused suguelundid?!

Kahe tütre emana olen tundnud teatavat survet