KRISTIINA BLOGI | Lasteaiahommikute pöörane võidujooks. "Mulle tundub, et olen lapsi lasteaeda viies ainuke sättimata ema"
Käes on kuldne sügis ning lasteaiad-koolid toimetavad täisvõimsusel. Juba üle kuu aja on ka meie peres nüüd kaks lasteaialast, kes peavad (peaaegu) igapäevaselt õigeks ajaks kohale jõudma. Lasteaed asub meie kodust umbes 500 meetri kaugusel, aga mõnikord tundub, et teekond sinna kestab terve igaviku.
Oma lapsepõlvest mäletan, et lasteaeda läksime alati jala, kuigi tookordne vahemaa oli pea poole pikem. Mulle lasteaias ei meeldinud ning üritasin sinna minekule igati vastu punnida, aga õnnestus see muidugi harva.
Ühel varahommikul, kui koos vanaemaga, kes tol ajal veel meiega koos elas, kodust startisime, võttis meid õues vastu korralik lumetorm. Pimedus ja kõle tuul koos näkku pritsiva lumega oli niivõrd ebameeldiv, et jäin lihtsalt seisma ja keeldusin edasi minemast. Minu lapseajule tundus uskumatu, et mind sellise ilmaga õue aetakse ja jala kõndima sunnitakse.