Miks on võõrasemad kurjad ja kui tugev oli Rapuntsel? Isa vaatenurk muinasjuttudele ja oma lapse küsimustele

Lugedes lapsele raamatut nagu ikka, jõudsin kohani „...tüdruku võõrasema oli aga kuri,“ see pealtnäha lihtne lause ja mu lapse reaktsioon algatasid aga minu jaoks suure diskussiooni: kui palju lapsed või me ise üldse küsime miks miski on nii nagu on?

“Miks ta kuri oli?“ peatas mind peenike hääl voodist.

“Ma ei tea, kullake,“ vastasin leebelt ja panin raamatu kõrvale. “Seda meile siin ei öelda, kuid see on üks väga tähtis küsimus, sest mitte keegi ei sünni siia ilma kurjana.“

Muinasjutud ei ole loogilised. See on osa nende võlust. Olgem ausad, kui veidra kujuga pidi olema Tuhkatriinu jalg selleks, et terves kuningriigis (!) ei leidunud kedagi teist, kes suutnuks tema kinga jalga panna?

Enamik inimesi arvatavasti kehitavad siinkohas õlgu ja ütlevad “See on kõigest muinasjutt.“ Võibolla, kuid mu lapse jaoks on need tähtsad küsimused. Ma ei taha olla lapsevanem, kes väidab, et muinasjutud, mis minu lapsele hinge lähevad, pole tegelikult tähtsad.
Ma ei taha ka minna lihtsama vastupanu teed ja öelda, et kõik mis on põhjendamatu, on nõiduse või maagiaga seletatav. See tundub sama hea kui seletada maailma mitmekesisust meie ümber lausega “Jumal tegi“