EKSKLUSIIVNE | Intervjuu Lotte perega: minu pea ei võta, miks peaks üks laps teist kiusama. Oleme ju kõik sõbrad!
Lotte perekonnast ja sõpradest on ilmunud hulk raamatuid, filme, erisuguseid teatrilavastusi, nad on figureerinud nii mänguasjade kui riiete peal. Aga ajakirjanduslikku intervjuud pole Lotte perest varem avaldatud ning ajakirja kaanelegi pole nad enne sattunud. Nüüd on! Mõnusat lugemist.
Kuidas teil läheb? Lottemaa läks sügisperioodiks pausile, mida see teie perele tähendab – on nüüd aega rohkem või vähem teineteisega olemiseks?
OSKAR: Minul on kindel plaan, mida ma tahan sügisel valmis leiutada. Pesumasina, millega saab ka purke kaanetada. Iga leiutis peab vähemalt kahte kasulikku asja tegema.
ANNA: Mulle see meeldib väga, nii palju on juba õunu, seeni ja muid marju, mida purki panna.
Iga leiutis peab vähemalt kahte kasulikku asja tegema.
LOTTE: Minul algas kool. Mulle meeldib näiteks onu Klausi põõsaste keele tunnid, võõrkeeli peab oskama, ja meie ema pannkoogimatemaatika tunnid on nii maitsvad!
ANNA: Õige jah, unustasin öelda, et olen ju meie kooli matemaatika õpetaja.
ROOSI: Mina lähen koos Lottega kooli, siis aitan emal seeni purki panna, kindlasti olen ka isal leiutamise ajal abiks. Mul on nii palju tegemist.
LOTTE: Meie pere on koos palju, ma ükskord lugesin ära, talvel oleme umbes kuuskümmend korda päevas, suvel natuke vähem – kusagil kümme korda päevas.
ROOSI: Suvel on ju väljas nii palju huvitavat tegemist!
Millised on teie pere lemmiktegevused koos ajaveetmiseks?
ROOSI: Las mina ütlen! Me käime koos lendamas!
OSKAR: Tiirutame jah mõnikord metsa ja mere kohal.
ROOSI: Issi leiutas spetsiaalselt mulle ja Lottele väikse lennumasina. Me lendame sellega kõige ees!
OSKAR: No ja meie Annaga lendame teise lennumasinaga nende kannul.
LOTTE: Me viisime sellega selle teise lennumasinaga linnupoeg Pippo paar aastat tagasi Lõunamaale.
ROOSI: Mõnikord lendame kuhugile huvitavasse kohta ja hakkame pannkooke sööma.
LOTTE: Emme võtab alati korviga pannkooke kaasa.
ROOSI: Mulle maitsevad pannkoogid mustikamoosiga! Moos teeb suu nii ilusalt värviliseks! Tädi Julia värvib huuli, aga mina söön mustikaid!
Anna, millega sa tegelesid enne laste sündi? Kas plaanid selle juurde kunagi tagasi pöörduda või sobib sulle koduse ema roll?
ANNA: Ma olen juba lapsest saadik suur unistaja olnud. Kui Oskariga tuttavaks saime, siis mulle meeldis unistada niisugustest asjadest, mida pole olemas. Aga Oskar võttis kätte ja leiutas need asjad valmis. Siis meeldis see mulle väga! Nüüd ma pean unistama siis, kui Oskarit lähedal ei ole. Sellepärast, et kui ta näeb mind unistamas, siis ei jäta ta enne järele, kui pean talle selle välja rääkima. Ja siis ehitab Oskar kohe selle asja valmis. Aga meil on juba maja ja kuur igasugu masinaid täis, et ei mahu enam. Ma räägin talle küll, et võta asja rahulikumalt, aga tema ei taha kuuldagi.
OSKAR: Ma tahan ju sulle rõõmu teha! Sa oled ju minu naine!
Roosi, sinul algas kool ja samal ajal harjutad usinasti suureks detsembri etenduseks – kuidas nii tiheda graafikuga hakkama saad?
ROOSI: Ma istun koolis Lotte kõrval.
LOTTE: Meie koolis on nii, et sa võid ise valida, kuhu tundi sa lähed.
ROOSI: Ja kui ma midagi ei tea, siis Lotte ütleb mulle ette. Või vaatan, mis ta kirjutas ja teen sama. Ema ütles, et nii võib, et see ei ole spikerdamine. Tähtis on, et õpilased õppeainest aru saaksid. Aga etenduseks harjutamine on nii lahe! Ei pane tähelegi, kui õhtu on käes. Ma saan hakkama küll! Ma ei kurda.
Kui Lotte sündis, kas oskasite ette näha, et peagi olete kahe lapsega pere või tuli Roosi sünd pigem ootamatult?
OSKAR: Ootamatult võib vihma sadama hakata.
ANNA: Tegelikult on igal asjal oma põhjus. Näiteks nohu tuleb siis, kui sa külmetad. Lapsed sünnivad ikka armastusest.
OSKAR: Kui Lotte ja Roosi sündisid, siis ma ei läinud kohe paar päeva järjest oma kuuri leiutama. Mulle ei tulnud isegi meelde, et seal on midagi pooleli. Kui Roosi sündis, siis ma leiutasin parajasti niisugust riidekappi, mis mängib ka muusikat. No kuidas saab mingi kapp olla tähtsam, kui minu lapsuke!
Lotte ja Roosi tunduvad väga lähedased. Kuidas teil see õnnestunud on – iga pere vist unistab mittekaklevatest õdedest-vendadest.
OSKAR: Mis jutt see on? Meil külas ei teatagi, mis imeloom see kaklemine on.
ROOSI: Lotte, mis see kaklemine on?
LOTTE: Ma ei tea ... ükskord ülelendavad linnud rääkisid, et keegi kusagil vehkis kätega ja karjus. Äkki see ongi kaklemine?
ROOSI: Kuule, aga siis sa ju kaklesid eile minuga?
LOTTE: Ei olnud nii! Klaus rääkis, et džunglis elavad gorillad, kes niimoodi omavahel suhtlevad. Ma näitasin sulle ette.
ROOSI: Õige jah, nüüd tuli meelde! See oli hästi naljakas. ... Kui ma suureks saan, siis ma lähen džunglisse ja küsin gorillade käest järgi. Äkki nemad teavad?
Kas perre on veel lisa oodata?
OSKAR: Kas on?
ANNA: Ma ei tea ... mis sa ise arvad?
Meie majas võiksid elada veel viis poissi ja kuus tüdrukut ja kolm vanaema ja neli vanaisa!
ROOSI: Kas mina tohin ka arvata?
OSKAR: Noh, olgu...
ROOSI: Meil on suur maja ja ma arvan, et siin võiksid elada veel viis poissi ja kuus tüdrukut ja kolm vanaema ja neli vanaisa ja ühe toa võiks teha hoopiski müramise toaks! Ja isa võiks leiutada niisuguse roboti, millega saaks toast tuppa lennata!
OSKAR: Ma pean nüüd ruttu kuuri minema, mul on seal üks leiutis pooleli.
ROOSI: Lotte, mul tuli veel parem mõte! Selles toas võiks elada hoopis elevant! Siis me saaksime kogu aeg mööda tema lonti alla lasta!
Roosi, mida sa oma suure õe juures kõige rohkem imetled või mille poolest tema moodi soovid olla?
ROOSI: Ma olengi tema moodi! Mul on sama nina, silmad, kõrvad ja suu. Ja mul on samasugune punane kleit, ainult natukene väiksem.
LOTTE: Sest sa oled minu väike õde.
ROOSI: Aga kunagi olen ma sinu suur õde.
LOTTE: Millal see veel juhtub?
ROOSI: Siis, kui sa hästi vanaks saad. Meie vanaema on ju ka meie emast väiksem. Aga enne oli ta palju suurem.
Lotte, kuidas sinu elu pärast õe sündi muutunud on?
LOTTE: See on nii tore, kui sul on väike õde! Ma saan tema eest hoolitseda. Ma õpetan Roosile juba praegu igasugu asju. Ronimist ja pallipüüdmist ja ujumist ja hästi palju asju veel! On ju, Roosi?
ROOSI: On jah, aga kahjuks saab see ilus aeg sinu jaoks varsti läbi.
LOTTE: Mis juttu sa räägid?
ROOSI: Kui ma kasvan sinu pikkuseks, pead sa hakkama oma elu elama. Ma tegelikult natuke muretsen sinu pärast, kui sa praegu kogu aeg mind kantseldad, äkki sa siis hiljem ei saa endaga ise hakkama? Aga ära muretse, küll ma siis aitan sind.
Oskar, kas lapsevanemaks kasvamine on ka leiutajakarjäärile kuidagi mõjunud? On see pigem innustav või tagasihoidev faktor?
OSKAR: Ega ta nüüd pahasti küll ei ole mõjunud.
LOTTE: Ilma meieta läheks isal leiutamine palju raskemaks. Kui ta oma kuuris leiutama hakkab, siis ta unustab isegi söömise ära. Enne tõin mina talle lõunatoidu kuuri, pidin mitu korda köögi ja kuuri vahet jooksma, pudru ja suppi korraga tuua oli keeruline. Aga nüüd toob Roosi pudrukausi ja mina supitaldriku.
ROOSI: Ja me ei lähe enne minema, kui isa on kõik ära söönud!
Mis on parim asi isaks oleku juures?
OSKAR: See on tore, kui sul on kaks nii toredat tütart.
ROOSI: Meie Lottega aitame isa, et tal oleks veelgi toredam olla. Ma kuulsin, kuidas isa ütles emale, et tal ei ole enam prille vaja, et nüüd leiavad tema tütred kõik mahakukkunud mutrid ja seibid põrandalt üles. Kui ta ise põrandal käpuli oma mutreid otsib, kipuvad tal prillid kogu aeg eest ära kukkuma. Aga niimoodi võib ta prillidele peale astuda. Ja see ei ole üldsegi tore.
LOTTE: Me aitame teda hea meelega, sest me armastame oma isa!
ROOSI: Ja ema ka!
Aga kõige tüütum?
OSKAR: Leiutaja juures on kõige tüütum see kui selgub, et oled midagi valesti teinud ja pead leiutise uuesti pulkadeks lahti võtma.
Õppimine jääb meil kooliseinte vahele – kodus, õues, metsas on muudki põnevat teha.
Aga laste puhul on kõik teisiti. Kui laps teeb täna ühte asja ühtemoodi ja homme teistmoodi, siis varsti ta teab juba ise täpselt, kuidas on õige. Kui ma õpetamise ja nõu andmisega kogu aeg vahele segaksin, vaat see oleks tüütu. Nii talle kui mulle.
Laste etendused, raamatud ja multikad on tänapäeval täis rohkelt hirmuelemente ja kohati kurjustki. Teie pere lood on sellest kõigest täiesti puutumata jäänud, aga ometi ei ole need lastele ei igavad ega imalad. Kuidas end vastuvoolu ujudes ise identifitseerite ja kuidas enda murevaba loomust selles maailmas hoida suudate? Ega see vist lihtne pole?
OSKAR: Ma saan aru, et teid huvitab, kuidas meil siin nii huvitav on? Noh ... tuleb lihtsalt huvitavaid leiutisi välja mõelda.
ANNA: Mulle meeldib jälle Leiutajateküla kool. Seal õpetatakse vaid huvitavaid ja vajalikke asju. Ja tehakse seda mõnusalt ja põnevalt. Ja õppimine jääb kooliseinte vahele – kodus, õues, metsas on muudki põnevat teha.
ROOSI: Mina ei oska veel ujuda. Ei vastuvoolu ega teistpidi. Aga vee alla kükitada võin küll. Seal on hästi palju väikeseid kalu. Ükskord ehitasid nad minu pähe endale väikese onni. Aga kui ma tõusin püsti, et õhku hingata, hüppasid kalad vette tagasi ja jätsid onni mulle. Käisin kolm päeva sellega ringi, Lotte arvas , et mul on müts peas.
LOTTE: Kui mina olin väike, siis ehitasid lepatriinud mulle pähe onni. Minu meelest on Leiutajatekülas kõige paremad kodud.
Lottel ja Roosil sõpradega tuli äsja uus singel välja. See räägib sõprusest. Mida sõprus teie jaoks tähendab ja miks just sellest laulu tegite?
LOTTE: Enne Roosit olid minu kõige paremad sõbrad Bruno ja Albert. Oi, kui palju asju me koos tegime! Ronisime puude otsas, ehitasime onne, tõmbasime köie meie majade korstnate vahele – nii oli hea üksteisel külas käia.
ROOSI: Nüüd olen mina ka nendega sõber.
LOTTE: Aga mismoodi sina sõprust tunned?
ROOSI: Mõnikord ärkan veel enne, kui Jaak akna taha kolistama tuleb. Siis ma mõtlen, et Bruno ja Albert on nüüd minu sõbrad ka. Ja Lotte on nii kui nii. Ja siis hakkab mul väga soe, kohe nii, et pean teki ära lükkama. Sõprus teeb teki all soojaks.
LOTTE: Meie uus singel pole ju esimene laul, mis me koos oleme teinud. Meile lihtsalt meeldib laulda. Aga selleks tuleb enne laul leiutada. See pole üldsegi keeruline, kui sul on niisugused sõbrad!
ROOSI: Kui mina väike olin, siis arvasin, et singel on rosinakringel!
Milliseid õpetussõnu jagaksite lasteaia- ja koolikiusuga kokkupuutuvatele lastele? Kuidas aidata mõlemat osapoolt?
ROOSI: Mis asi see lasteaia- ja koolikius on?
OSKAR: Hea küsimus.
ANNA: Ma arvan, et see tähendab seda, kui keegi laps kiusab teist last.
ROOSI: Miks ta seda teeb?
ANNA: Vot seda ma ei tea.
Minu pea ei võta, miks peaks üks laps teist kiusama. Me oleme ju kõik sõbrad!
LOTTE: Minu pea seda ei võta. Me oleme ju kõik sõbrad!
ANNA: Võib-olla kusagil mujal on teisiti?
ROOSI: Kutsume selle lapse, kes seal mujal kiusab, mõneks ajaks meile elama. Siis ta näeb, et kiusamine on rumal tegu.
LOTTE: Väga hea mõte! Meil on siin nii palju nii huvitavat teha!
Kas kuulus on raske olla? Kui Lotte sündis, võttis mõnda aega enne, kui end Eesti laste südametesse mängisite. Kui palju on vastutustunne ja loome ajas seetõttu muutunud, et nii paljusid pisikesi mõjutate?
LOTTE: Mulle ei tule pähegi mõte, et ma võiksin kuulus olla. Ma olen tähele pannud küll, et lapsed tahavad minuga mängida ja seigelda ja mul pole selle vastu midagi. Miks just minuga? Pole aimugi, ma olen kogu aeg olnud selline, nagu ma olen. Seda ma olen küll märganud, et mõni laps ahvib mind järgi. Teate, mis ma siis teen? Hakkan lollitama! Tema hakkab ka, ta ju teeb kõik järgi, ja siis saame mõlemad suure kõhutäie naerda. Kes naerab, sellel on tuju hea. Aga tuju lihtsalt peab hea olema. Nii, et kes tahab naerda, tulge meile külla! Meil leiab alati põhjuse naermiseks, juhtugu mujal mis tahes.
Kas teil on mõne etenduse, laulu või filmi loomisel ka mõni vahva apsakas juhtunud, mida lugejatega jagada?
LOTTE: Leiutajatekülas on komme, et me laulame iga päev laadaplatsil omaleiutatud laule. Ükskord oli nii, et olime neljakesi laval. Mina, Bruno ja Albert laulsime „Sepikupolkat“, aga Roosi laulis hoopis „Koerusepolkat“.
ROOSI: Ma olin siis veel liiga väike ja õppisin kogemata hoopis teise laulu selgeks.
LOTTE: Teised ei saanud sellest aru ja plaksutasid pärast päris kõvasti.
ROOSI: Mõnikord ei olegi valesti tegemine üldsegi paha.
Kas teeksite või ütleksite mõnel etendusel, raamatus või filmis täna midagi teistmoodi kui see ajalukku on täna läinud?
OSKAR: Miks? Mina küll oma leiutisi parandama või muutma ei hakka! Palju huvitavam on ju alati uus leiutada!
ANNA: Mul on nii head pannkoogid, et nendega õpetan koolis matemaatikat. Mõnikord ei mahu kõik matemaatikahuvilised klassi äragi! Hea pannkook mitte ainult ei maitse hästi vaid teeb ka targemaks!
LOTTE: Mina ei teeks midagi teisiti! Praegu on ju nii hea meenutada, et seda ma tegin nii ja seda naa. Aga kui ma peaksin nüüd midagi tegema uuesti ja teisiti, siis mul pole ju enam mida meenutada, selle koha peal oleks must auk! Ja kui neid asju on veel palju, siis mu pea oleks musti auke täis. Täitsa kole värk!
ROOSI: Mina pole veel õieti midagi tähtsat jõudnud öelda ega teha. Aga ma arvan, et kui ma suuremaks saan, siis mina ka midagi muutma ei hakka. Mina ka ei taha, et mu pea oleks auke täis.
LOTTE: Väga õige! Muidu oleksime kaks aukliku peaga õde!
Eesti lastel ja nende vanematel on igaühel vähemalt kümme lauset Lotte raamatutest, etenduselt ja filmidest, mida unepealt oskavad tsiteerida. Mis on teie enda pere kolm lemmiktsitaati, mida olete aegade jooksul meile öelnud?
OSKAR: Kui ma oma kuuris leiutan, siis ma räägin kogu aeg oma leiutistega. Aga niisugune pobisemine käib leiutamise juurde, teistele see huvi ei paku.
ANNA: Huvitav, ma pole isegi mõelnud selle peale. Tõesti huvitav!
LOTTE: Mul tuli üks asi meelde! Roosi oli siis pisikene ja ütles mulle: Lotte, mu elu on rikutud. Miks, küsisin mina. Sest mu varvas sügeleb, vastas Roosi.
ROOSI: Mina küll ei mäleta.
LOTTE: Loomulikult, sa olid siis hästi pisikene. Õuna suurune.
OSKAR: Mis sa lorad õega.
ROOSI: Ära keela, las laps lorab, muidu hakkab veel jonnima!
Mis on see üks sõnum, mida te sooviksite oma fännide mõttemaailma ja olemusse edasi anda?
ANNA: Headus teeb elu huvitavamaks!
LOTTE: Ole nii uudishimulik, kui saad, ja topi oma nina igale poole!
OSKAR: Aga seda tuleb vaadata, et nina kuhugile kinni ei jää.
ROOSI: Kui jääb, siis sa ju leiutad niisuguse masina, mis nina ilma haiget tegemata lahti tõmbab? Sa ei jäta ju oma lapsed hätta
OSKAR: Ei noh, seda muidugi. Kui vaja, siis leiutame.
