Kui noorem laps oli viiekuune, algas täiemahuline sõda Ukrainas. Ausalt öeldes lõi see kogu minu maailmatunnetuse upakile. Esimesed sõjapäevad möödusid kui unes. Tuli ette, et istusin, imik süles, põrandal ja vaatasin nuttes suurest aknast välja, kartes iga hetk näha väiksel külavaheteel lähenevat tankirodu. Kõik tundus nii mõttetu. Miks hakata üldse saunamaja ehitama, kui see niikuinii varsti puruks pekstakse? Miks istutada maja ette lilli, kui neid keegi kastma ei hakka?

Pärast esimese šoki möödumist

Jaga
Kommentaarid