Elen Lotman: „Kuhu kaob andekus? Kuidas saaksid koolid ja õpetajad toetada loomingulisust?“ Hariduskonverentsil astusid üles mitmed kõnekad esinejad

Rocca al Mare koolis toimunud hariduskonverentsi „Igaüks meist loeb“ juhatas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, üles astusid mitmed inspireerivad haridusvaldkonna kõneisikud, kes rääkisid õppimisest, õpetamisest, rõõmustamisoskusest, andekuse hoidmisest ja toetamisest.

Kallas rääkis 21. sajandi olulistest oskustest koolis ja tööturul. Märkimisväärseid mõtteid oli palju, siin on mõningad neist.

• Baasomaduste omandamiseks tänapäeval enam põhiharidusest ei piisa. Nii Eestis kui globaalselt on trend pikendada kohustusliku koolitee pikkust.

• Praegu valmistatakse algklasside lapsi ette 10-15 aasta pärast tööturule sisenemiseks. Neid töökohti, kuhu praegu algkoolis õppivad lapsed suunduvad, pole veel olemas. Erinevate oskuste ja tegevuste õpet tuleks järjest rohkem õppekavadesse sisse integreerida. Loomulikult tekib küsimus, et mille arvelt?

• 21.sajandi koolis pole rõhk õpetamisel, vaid õppimisel. Tuima tuupimisse tänapäeva koolisüsteem hästi ei suhtu, eesmärk peaks olema loominguline ja koostööline õppimine. Väärtustatakse probleemide lahendamise oskust ning kohanemisvõimet uutes olukordades ja kultuurides.

• Ameerikas pannakse juba algkooli lapsed klassi ette kõnesid pidama. Oma mõtete selget esitlemist ja argumenteerimise oskust õpitakse maast-madalast. Selle kõige alus on väga hea keele tundmine. Eelkõige on vaja vallata oma emakeelt, sest mõtlemine toimub just emakeeles. Z-generatsiooni puhul on murekohaks kehv kirjaoskus – mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Peamine põhjus peitub ikkagi nutiseadmete maanias.

• Hea suhtlemisoskus ei ole temperamendi või kultuuriruumiga kaasa antud, vaid seda saab õppida. Suhtlemisoskus on praeguse tööturu juures üks enim nõutud pädevus, mida tööandjad otsivad. Suhtlemisoskuse alla võib liigitada ka igasuguseid grupi-, meeskonna- ja tiimitöid, mis tänapäeva koolisüsteemis üha populaarsemad on.

• Aktuaalsed on eetika ja moraaliküsimused. Põlvkondade vahelised arusaamad eetilistest seisukohtadest on erinevad. Ühiskondlikud normid on muutunud, enam ei saa öelda seda, mida sülg suhu toob või visata tundmatus seltskonnas lolli nalja. Austus, võrdsus, õiglus ja küsimus „Kas ma teen kellelegi oma otsusega haiget?“, on aastal 2023 elementaarsed.

• Kriitilise mõtlemise oskus ja küsimuste esitamine on info- ja meediatulva ajastul ülimalt oluline. Kui sulle midagi väidetakse, võiks esimene küsimus olla „miks“? Kes väitis? Mille alusel väitis? Kunagi peeti küsimuste küsimist tunni segamiseks, tänapäeval õnneks mitte. Küsimuste küsimine on vajalik inforuumis orienteerumiseks ja olulise selekteerimiseks.

• Isikliku vastutuse võtmine. Töötajate koolitamine on järjest vähem tööandja vastutus. Üheks põhjuseks on see, et Z-generatsiooni esindajad viibivad ühe tööandja juures 3-5 aastat ning liiguvad seejärel parematele jahimaadele. Riigigümnaasiumid pakuvad gümnasistidele suure hulga erinevaid mooduleid, millest iga õpilane saab endale sobivaima õppekava kokku panna. Õpilased vastutavad oma isikliku õpitee leidmise ja kujundamise eest.

Psühholoog, psühhoterapeut ja koolitaja Mare Pork sõnastas oma moto sedasi: „Mina pressin rõõmustamisoskust oma elu lõpuni, sest see on nii oluline“

Mare õpetab tippjuhtidele rõõmustamisoskust. Tema südameasjaks on süstemaatilise rõõmustamise juurutamine. Psühholoog usub, et inimene peaks endalt pidevalt küsima: „Mida ma ise enda heaolu ja vaimse tervise heaks teha saan?“

Kui sa teed suu lahti, siis palun jälgi oma tooni

Oluline on õppida kuulama meie sees olevat sisemonoloogi: mis tooniga ta olukorrast räägib? Toon ja hinnang olukorrale on määrav. Kui toon on pidevalt negatiivne, on selge, et lahenduse suunas selline sisekõne ei vii. Loomulikult on inimesel õigus tunda ka negatiivseid tundeid, kuid kriitiline ja negatiivse tooniga sisekõne on progressiivse heaolu vastand.

Psühholoog usub, et tunded, vaist, mängulisus ja huvi maailma vastu on rõõmu ja heaolu aluseks. Terve koer mängib enamus oma ärkveloleku ajast. Kui inimene saab aru, et ta saab ise oma seisundit muuta ja positiivsust juurde tekitada, on see suur samm isikliku heaolu suunas. Kui depressiivsed inimesed hakkavad salvestama pisikesi ja hetkelisi pareminitundmisi, on see väike, ent oluline märk tervenemisest. Kui see pareminitundmise hetk registreerida, seda teadvustada, saab inimene tunda rõõmu – olgugi, et alguses ahtakest – selle üle, et ta suutis ise enda olukorra paremaks muuta. Iga hetk, kui on natukenegi parem, on väga oluline rõõmustamiskoht.

Kui koolisüsteemi fookus on tulemuspõhisel õppimisel, pingutavad paipoisid ja -tüdrukud naba paigast, saavad hea tulemuse ja tunnevad pärast seda hetkelist kergendust. „Sellesse heasse tundesse tuleks jääda mõneks ajaks peesitama, see ülekehaline lõõgastustunne võiks mõneks ajaks sisse jääda,“ soovitab psühholoog.

Kui kaua ma lasen end selles halvas tundes olla?

Niisiis, elurõõm on oskus, mida saab õppida. Mare meelest võiksid „mängurõõm“ ja „elulust“ olla kooliprogrammi kohustuslikud ained. Kuid ta on tänulik ka selles eest, et osad koolid rakendavad vaikuseminuteid. „Inimese arengu alus ja kõige olulisem omadus on see, kui lahke ta on,“ nendib psühholoog. Lahkus ja rõõmustamisoskus on treenitavad, õpitavad. Mare usub, et me saame oma tahtega maailma rõõmu ja positiivsust juurde luua. Iisraeli psühholoogid õpetasid ukraina sõdureid sõdima heatujuliselt. Viha ja hirm on kõige tapjad, niipea kui nendest seisunditest väljuda, hakkab paremini minema. Ka rindel.

Uuringud väidavad, et kui sa oled seitse korda päevas teinud teadlikku positiivset ümberhäälestamist, tuleb parem uni. Aga positiivsed ümberhäälestumised ei toimu spontaanselt, vaid need tuleb hommikul oma päeva sisse planeerida. Õhtune ülesanne on otsida oma emotsionaalsest mälust üles need päeval kogetud head tunded ja neid meenutada.

Tallinna Ülikooli filmikunsti dotsent, õppejõud ja operaator Elen Lotmani ettekanne kandis pealkirja: „Kuhu kaob andekus? Kuidas saaksid koolid ja õpetajad toetada loomingulisust?“

Remark: Elen usub, et ebamugavus on märk sellest, et sa õpid.

Lotman esitab küsimuse: „Kas ei olegi võimalik teha sellist kooli, kus õpilastel oleks hea olla?“ Eesmärk peaks olema koolisüsteem, mis toob õpilases välja parima. Lotman rääkis oma mõningasest seotusest Metsküla kooliga ning tõi markantse näite dialoogist ühe haridusametnikuga, kelle väide oli, et väikeses koolis on halb õppida, kuna siis on õpilastel iga päev hirm, et teda võidakse küsida. „Väga vale arusaam haridussüsteemi toimimisest,“ märgib naine.

Loovmõtlemine pole mingi tilu-lilu

Elen on veendunud, et loovus ei ole talent või andekus. See pole midagi sellist, mis sul kas on või ei ole. Loovmõtlemine on päris mõtlemine, sellega luuakse midagi uut. „Loovmõtlemine ei ole mingi tilu-lilu. Me peame oskama kasutada aju millegi uue loomiseks, mitte lihtsalt vana pähe õppimiseks. Loovmõtlemine pole ainult kunstiõpetajate teema.“

Lotman usub, et loovmõtlemine on tänapäeva ühiskonnas ohus. Selle tõestamiseks tõi ta näite NASA poolt tellitud loovustestist, mille koostas 1968. aastal teadlane George Land. Lisaks täiskasvanutele testis Land ka 1600 last. Tulemused: 5-aastastest lastest 98% on loomingulised geeniused, täiskasvanutest saab end nimetada loominguliseks geeniuseks 2% inimestest. „See on koht, kus ühiskond peaks endale otsa vaatama,“ sõnab naine. Eesmärgiks võiks esialgu olla tõsta täiskasvanute loomingulist mõtlemist 10%-ni.

Loovust peetakse selle sajandi üheks olulisemaks oskuseks, vahet pole, kas inimene on valinud enda jaoks humanitaar- või reaalsuuna. Loovus on vabadus, mängulisus. Elen räägib, et kõige esimesed ideed, mis loomingulises protsessis pähe tulevad, tunduvad alguses jube head. Tegelikult tunduvad need head, sest sa oled nende ideedega juba tuttav. Kui esimestest ideedest kaugemale minna ja edasi arutleda, saavad esile kerkida loomingulised ja kastist välja ideed.

Õppimine on tõsine mäng, milleks peavad olema soodsad tingimused

Meetod, kuidas inimene õpib ja töötab, on tugevasti seotud tema varasemate kogemustega. Väga tihti on osa sellest kogemusest ebaõnnestumine. Paraku on isiklikud ebaõnnestumised midagi, mida hoolega varjatakse ja häbenetakse. Ebaõnnestumistest ei taheta rääkida. Elen tõdeb, et tema suurimad loomingulised õnnestumised on tulnud just läbi ebaõnnestumiste. „Oluline on see, kuidas õpilased analüüsivad oma tehtud (ebaõnnestunud) tööd ning milliseid järeldusi nad sellest teevad.“

Inimene ei suuda meelde jätta asju, millest ta ei saa aru. Tuupides küll saab, aga info talletub lühimällu vaid ajutiselt. „See on ka põhjus, miks õpilased spikerdavad. Kui me suudame luua keskkonna, kus lapsed julgevad eksida ja saavad aru, et eksimine on fantastiline, kõige parem õppimisviis, mida rohkem sa eksid, seda kaugemale jõuad, seda tõenäolisemalt hakkab talent särama,“ sõnab Lotman veendunult.

„Paljuski on koolisüsteem üles ehitatud teadmiste vastuvõtmise põhimõttel. Kui lähtuda Kolbi kogemusliku õppimise tsüklist, siis tõuseb esikohale kogemine. Kui sa pole seda asja kogenud, jääb teadmine sellest pinnapealseks. Õpilaste jaoks on tegelikult väga oluline, et nad saaksid asju läbi proovida. Kopeerimine on hädavajalik faas selleks, et õpilane saaks jõuda oma keeleni,“ räägib Lotman.

Lotman tõdeb, et mäng on tõsine asi, sest mäng tähendab, et inimese aju suudab püsida kahes seisundis: üks osa säilib täie tõsiduse juures, teine pool ajust saab aru, et tegemist on mänguga. „Sama lugu on huumoriga. Ükskõik, millises loodusfilmis on seda näha. Kui me suudame luua keskkonna, kus mänguline mõtlemine saab domineerida, saavad inimese aju kõige säravamad osad särada.“