„Läksime endise elukaaslasega pool aastat tagasi lahku. Meil on ühine poeg, kes on 3,5aastane. Pärast lahkuminekut jäi poeg elama minuga, aga nüüd, kui tõstatasin elatiseteema, arvas poja isa, et laps peaks edaspidi elama pool aega minuga ja pool temaga. Ehk siis mees võtab lapse pigem pooleks ajaks enda juurde, kui hakkab maksma elatist. Mulle see nii lihtne otsus pole, sest olen last sünnist saati pigem üksi kasvatanud. Isa sai töökoha Eestis hiljuti, enne töötas välismaal. Nii pole ma kindel, kas see on lapsele parim variant. Mida ma emana sellises olukorras tegema peaksin? Kui jään endale kindlaks, et vahelduv elukoht pole lapsele õige lahendus, millised on minu võimalused lapse isalt rahalist toetust saada?“
Jurist vastab:
Puutun selliste vaidlustega päris palju kokku. Vanemad arvavad, et vahelduva elukorraldusega on võimalik tabada kaks kärbest ühe hoobiga ehk lahendada samal ajal nii suhtluskorra kui ka ülalpidamiskohustuse küsimus. Tundub ju loogiline, et kui laps veedab mõlema vanema juures võrdse aja, ei teki kummalgi elatise kohustust. Julgen aga öelda, et päris nii lihtne see pole. Miks?
