Eva Kolditsa kolumn | Kui hästi tajuvad lapsed, kas miski on mängult või päriselt?

„Ütle, et mul on ilus maakodu!“ kuulen ühel pühapäeva hommikul. Ellen ja tema ööseks meile jäänud sõbranna on alustanud oma varaseid mänge.

„Kas meie kodu on siis sinu kodu või?“

„Mängult täna on, eks?“

Sellele järgneb mööda maja ringi liikumine, kusjuures igasse tuppa või nurka jõudes selgub selle paiga olemus. „Siin meeldib mulle niisama istuda, siin teen süüa, siin mängin oma lastega, siin maalin, siin on pood, siin kino, siin loomaaed, siin raamatukogu…“

Ja mulle tulevad meelde need hetked, mil Ellen on mingit telesaadet vaadates küsinud: kas see on päriselt?

„Mis sa mõtled sellega – päriselt?“

„Et kas see toimub praegu? Et neil ongi lumi maas?“

Ohoo. Olen üsna veendunud, et antud juhul ei mängi rolli meie peaministri huvitav vastandus – „Ma olen inimene, mitte näitleja“ –, vaid pigem mängupiiride kaardistamine. Kas ja kui palju suured inimesed mängivad ja millal nad seda teevad?