„Pärast laste isa surma ei suutnud ma juhtunut tunnistada, aga pidin laste jaoks tugev olema. Nad vajasid mind rohkem kui kunagi varem“

„Lapsed hakkasid pärast isa surma kartma, et ka mina suren ära. Sellises olukorras on nii oluline, et alles jäänud vanem saaks võimalikult kiiresti abi ja nõu, et ta oskaks oma laste jaoks tugev olla. Aga kui kaaslane sureb, on raske seda abi otsida, selle jaoks peaks ju juhtunu koheselt omaks võtma, aga see on keeruline,“ tunnistab nukralt kahe poja ema oma lugejakirjas.

Augustis suri minu laste isa. Üleöö. Äkksurm. Väiksem (7) valmistus just kooli minema, suurem on 13.

Ma ei ajanud neile umbluud, et nende isa läks taevasse või pilve peale või muutus liblikaks. Olin aus, rääkisin nagu asjad on. Tema süda ei löönud enam.

Paar päeva pärast ta surma võttis meiega iseseisvalt ühendust kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist, kes pakkus mulle nõustamisteenust. Surmateade registris andis ametiasutustele märku, et lapsed on jäänud isata. Minule polnud aga veel kohalegi jõudnud, et teda pole enam. Olin suurema lapse akna alla parkinud ta isa auto, et lapsel oleks materiaalne silmside, et isa on siiski ta kõrval