Kuigi poiss ise tundub tõesti tore, siis on häda selles, et esimene armumine on lapse pea täiesti segi ajanud. Tüdruk, kes on alati olnud lahtise peaga ja heade hinnetega, on nüüd nagu mingi udu sees. Ei pea enam tähtaegadest kinni, lükkab kõike edasi, unustab, ei suuda keskenduda. Mäletan ka ise oma esimest nii-öelda käimist ja peikat. Olidki liblikad kõhus, ei suutnud süüa ega magada ja kõik muu tundus tähtsusetu.

Oleme üritanud lapsele selgitada, et armumine on ilus tunne ja on loomulik, et mõtted keerlevad suuresti poisi ümber, aga kuidagi tuleb suuta meeles pidada, et muu maailm ei jää seisma. Tema suureks meelehärmiks oleme proovinud sisse seada ka reeglit, et pärast kooli poisiga enne kokku ei saa, kui pole kodused ülesanded tehtud. See on viinud aga sellise mossitamiseni, kus lõpuks ei tee ta koduseid ülesandeid ja lisaks nutab telefoni, et vanemad ei luba neil omavahel kohtuda.

Ka pole me juba tükk aega saanud perekeskis nädalavahetustel midagi teha, sest laps keeldub kaasa tulemast. Ta tahab iga vaba hetke veeta koos poisiga. Nii suurt last ei anna ju sundida ka. Mis me veame temast kaasa, kui ta terve aja ainult nägusid teeks ja armuvalus silmadega meid vaataks?

Tahaks väga leida mingit kompromissi. Selle vastu pole meil ju midagi, et tal noormees on või nad koos aega veedavad. Aga tahaks, et lapse õppeedukus ja pere omavaheline kvaliteetaeg ei peaks kannatama. Kuidas seda siis 15aastasele selgeks teha?

Jaga
Kommentaarid