Isa meenutus: mu naine oli ema juba mitu kuud enne sünnitamist, mina sain isaks lapsele otsa vaadates

Sellest on möödas rohkem kui viis aastat, kuid see mälestus on sama ere, kui oleks see juhtunud eile. Ma mäletan, kuidas minust sai isa. Ma vaatasin pampu oma käes ühtmoodi hämmastuse ja aukartusega. Ma vastutasin nüüd selle pisikese olevuse eest. Ma olin lapsevanem. Mul polnud õrna aimugi, mida see tähendab.

Selleks et saada autojuhiluba, pead sa tegema kindla arvu sõidutunde, sooritama teooria- ja sõidueksami ning hiljem ka libedasõidu. Ka pärast seda pead sa mõnda aega kaasliiklejatele rohelise lehega oma algajastaatusest märku andma. Selleks et saada relvaluba, pead sa läbima mitu sammu ning ka püsivalt oma pädevust kinnitama. Selleks et saada last, pead sa … tegema lapse. Ilmselgelt on selles vallas tegemist puuduliku ettevalmistusega.

Jah, ma olin lugenud erinevaid raamatuid, lootes end ette valmistada, kuid see siin oli midagi muud. See oli päris inimelu, kelle eest ma nüüd vastutasin. See oli reaalsus, mitte raamat.

Reaalsus jõuab kohale alles lapsele otsa vaadates

Veel üksikud tunnid tagasi oli see kuidagi abstraktne. See ei tundunud reaalne.

Jah, ma teadsin, et mu kallim on lapseootel. Ma käisin ultrahelis ja ämmaka juures kaasas ja istusin meestele pühendatud kollasel toolil. Ma nägin ultraheli pilti ja kõhu liikumist. Kuid ikkagi oli see kõik kuidagi ebareaalne. Pooleliolev korteriremont, mis tuli nüüd kibekiirelt lõpule viia, sisaldas küll lastetuba, kuid ka see ei teinud pilti peas selgemaks.

Siin minu süles oli reaalsus, milleni ma varem ei suutnud jõuda.

Kuid minu naine oli selles juba tükk aega olnud. Meil oli kodus ootamas turvahäll, mitmefunktsiooniline lapsevanker, hunnik lapseriideid, mähkmed, erinevad kreemid ja salvid. Naise jaoks oli laps juba ammu tõeline.

Viisijupp tõi selguse

Mina olin teinud remonti, käinud tööl ning toonud poest iga päev peale tööd koju uue laari kodujuustu ja hapukurki, sest need olid ainsad, mida kallim vahepeal süüa suutis. Minu jaoks oli laps abstraktne „kunagi tuleb“ nähtus.

Aga mitte enam. Siin oli lihast ja luust inimene ja ma tõesti ei teadnud, mida selle armsa, armetu olevusega peale hakata. See oli kergelt öeldes irreaalne. Ma kõigutasin teda vaikselt süles ning laulsin tasakesi esimest viisijuppi, mis sel imelikul hetkel mu väsinud pähe kargas.

„Tee lahti rasta aknad.

Tee lahti rasta aknad.

Tee lahti rasta aknad ja sa näed.“

Ja ma tõesti nägin. Ma nägin, et mu naine oli juba mitu kuud olnud ema. Nüüd oli mul viimane aeg hakata isaks.