KRISTIINA BLOGI | Ootan hirmuga hetke, mil lapsed kodulooma paluvad. On ju teada, et lõpuks on kohus looma eest hoolitseda emal...

Arvatavasti on iga inimese lapsepõlves olnud aeg, mil ta unistab oma koduloomast. Ühel päeval jõuab kätte aga aeg, kus tuleb oma lastega koera või kassi võtmise üle arutleda...

Minul pole kunagi ühtegi kodulooma olnud. Kunagi, üheksakümnendate alguses nägime küll esikukapis hiirt, aga sellega asi ka piirdus. Esimesed kümme aastat elasime hulgakesti mitte just liiga suures korteris ja ruumipuudus oligi põhiline argument koera mitte võtmisele. Hiljem, vahetult enne minu gümnaasiumi lõpetamist, kolisime küll eramajja, aga ka seal jäi koer kodustamata.

Nüüd, ise lapsevanem olles, jälgin huviga oma tütarde huvi loomade vastu ning ootan kerge hirmuga vestlusi koerte-kasside kodustamise teemal. Vanema lapsega on mõned korrad koera võtmine juba jutuks tulnud, aga suure mangumise ja palun-palun-palunini pole asi veel õnneks jõudnud. Sarnaselt oma emale ei tunne ma kodus absoluutselt puudust ühestki närilisest, roomajast või linnust. Klassikaline juhus on ju selline, kus mees