Haridustöötaja õpetajate streigist. „Õpetajate madalate palkade pärast ei kannata ainult õpetajad, vaid iga kooliealiste lastega perekond“

Ma mäletan siiani hästi seda päeva, kui minul ja mu õel oli vanematega suur vaidlus. Olime mõlemad äsja lõpetanud gümnaasiumi hõbemedali ja suurepäraste riigieksamitulemustega, mille põhjal oleksime ilmselt sisse saanud igale vabalt valitud erialale ülikoolis. Meie mõlemad aga olime otsustanud õpetajaks õppida. See otsus tõigi tüli meie majja, sest meie ema arvas, et oleksime pidanud valima mõne paremini tasustatava eriala. Jäime aga mõlemad endale kindlaks ning tollest sügisest hakkasime teadmisi omandama tollases Tallinna pedagoogikaülikoolis.

Kuigi õpetajaamet on minu koolis veedetud aastate jooksul muutunud tunduvalt raskemaks ja stressirohkemaks, on see töö, mis ei ole kunagi igav ega rutiinne. Ometi seisame me nüüd ühe õpetajate streigi lävel.

Mõni võiks öelda, et jälle tuleb streik, alles need õpsid üksteist aastat tagasi streikisid. Õpetajad ise aga ütlevad, et lõpuks ometi tuleb streik. Miks me siis tunneme, et oleme jõudnud sellisesse kohta, kus samamoodi edasi minek ei ole enam võimalik?

Aeg-ajalt näen meedias lastevanemate arvamusi teemal, et õpetajad ei väärigi kõrgemat palka, kuna nad teevad kehva tööd. Kahjuks on tõesti nii, et igal ajal on koolis tööl olnud inimesi, kes sinna erinevatel põhjustel ei sobi. Tahaksime ju kõik, et koolijuhtidel oleks võimalik tööle valida vaid parimaid inimesi, kes tõeliselt tahavad laste jaoks hea õpikeskkonna luua. Siin tulebki mängu põhjus, miks just sel aastal streigi kasuks on otsustatud - õpetajate