Isa pihtimus: põlesin argikohustuste keskel läbi. Kahe väikelapse kõrvalt pidin hetkedest iseendale suu puhtaks pühkima

„Ma põlesin läbi.“ Seda lauset kuuleb tihti inimestelt, kes annavad oma ihu ja hinge tööle. Me seostame seda suure tööpanusega ning tajume, et vahel on selle taga ka kerge uhkusenoot. „Näe, millega ma hakkama sain, olgugi et tervis ütles lõpuks üles.“ Seepärast, kui ma ise läbi põlesin, oli mul häbi seda tunnistada – ma polnud just lõpetanud mõnda suurt tööprojekti ega olnud ka tohutult entusiastlik kolleeg. Ausalt öeldes olin ma tihti vaevu kohal, sest mul polnud lihtsalt energiat ja seda juba mõnda aega.

„Ma enam ei jaksa!“ Sellest lausest sai pärast lapse sündi meie argipäev. Alguses oli see pikem: „Palun võta üle, ma enam ei jaksa.“ Kuid nii nagu kadusid hädavajalikud unetunnid, kadusid ka üleliigsed sõnad.

Genfi konventsioonid keelavad sõjakurjategijaid une piiramisega piinata, kuid see ei kehti lapsevanemate kohta.