Nelikümmend seitse minutit soovilugusid ja küsimusi, millal me ometi küll Lottet näeme.

Produktsiooni pealt pole kokku hoitud

Ma pole ausalt öeldes ammu Unibet Arenal käinud. Võib-olla isegi üldse kordagi, kui ta seda nime kandis. Minu jaoks on ta ikka veel selle esimese nimega. Nagu need statoilidki.

Kohale jõudes ei osanud ausalt oodata, et saalis meid selline lava ootab! Arvasin, et kõik on nagu vanasti – lava ja inimesed. Näha aga, et kogu suurhalli põrand on pooleldi lava täis, jättis mulle väga hea esmamulje. Tundus, et produktsiooni pealt ei ole kokku hoitud. Valisime endale kohad keskkohast eemal külje peal, mis aga mulle üllatuseks sobisid hästi, sest palju tegevust toimus täpselt meie juures lava nurgas. See andis tunde, et oleme meiegi kogu jutustusse sisse haaratud. Meenus kunagine samas hallis korraldatud Eurovisioni lauluvõistlus, mida sain vaatama tulla. Toona istusin samuti küljel ja pidin terve aja hoidma pead paremale nagu korralik pioneerilaps.

Lotte etendusel oli kohal ka orkester, kes oli paigutatud kõige taha, üles ja kaugele, aga vähemalt olid nad kohal.

Hääl tuttav, nägu võõras

Naljakas, et meie lapsed märkasid laval tegelastest kõigepealt hoopis Roosit ja mitte Lottet. Mulle tundub, et Lotte on popp ühes vanusegrupis ja Roosi teises, mis vist tähendab, et karakterid on hästi välja töötatud. Ei puudunud lavalt ka jõuluvana. Natukese aja pärast ütles abikaasa Karina, et kuule, see põder on ju Ott Lepland! Kuna meil kava kontrollimiseks käepärast ei olnud, proovisin tegelastesse ka ise rohkem süveneda, ning mõne aja pärast tundsin selle otiliku näitlemise tõesti ära. Küll aga laulis ta minu jaoks üllatusena karakteris. Mõtlen, et kui juba Ott Lepland lavale võtta, võiks lasta tal hiilata! Nüüd hakkasin juba huviga jälgima, kes need näitlejad laval on. Ma tundsin ära Sepo Seemanni, sest no kes teda ära ei tunneks. Loomulikult Gerli Padar-Parmase Lotte rollis, ja mulle tundus korraks, et ühe koerana oli koha sisse võtnud Mait Malmsten. Piret Krumm oli olemas ja no edasi läks juba keerulisemaks. Hääl oli tuttav, aga nägu ei tundnud ära. Muusika oli Priit Pajusaarelt ja tekst Leelo Tungalt.

Miks peaksid just tüdrukud torti tegema?

Lavastuses kõlas üks tüdrukute ja poiste laul, mille sõnad olid umbes sellised, et tüdrukud teevad torti ja poisid midagi muud. Ma ei ole nüüd enam sada protsenti kindel, kas sellest laulda, et tüdrukud teevad torti, on enam okei. Kas Leelo Tungal ei tea, et tüdrukuid ei peaks enam ammu määratlema selle järgi, et nad torti teevad? Muudes Põhjamaade ühiskondades teevad torti ammu juba mehed ning naised juhivad ettevõtteid. Meile vist jõuab see teema natuke hiljem – nagu kõik asjad. Küll hakatakse ka meil sõna võtma, et mis mõttes on soorollid ära jagatud. Hea küll, see selleks. Muusika kõlas hästi ja laulusõnadest sai aru, mis on ülioluline.

Viimaseks eredaks hetkeks oli virmaliste tants, mis toimus kunstjääl uisutades. See vaatepilt oli äge ja selle tantsu lõpus toimus midagi sellist, mida julgesid vaadata ilmselt ainult lapsed ja külmanärvilisemad vanemad.

Kogu sõu oli meeldiv! Kui nüüd natuke nokkida ka, siis valgustus oleks võinud olla veidi pimedam, et lavaefektid rohkem esile tuleks, aga siis oleks meil ilmselt põrandad komistavaid ja muhkus põnne täis.

Kui aga tahad perega jõuluses ja lumises Tallinnas õigeks ajaks etendusele jõuda, peab lihtsalt päev varem sättima hakkama!

„Lotte ja kadunud jõuluvana“ etendust vaata täispikalt eksklusiivselt Elisa Huubist!

Jaga
Kommentaarid