ARVUSTUS | Merje Merdik: Lotte etendusel ei ole tarvis laste meeleheaks toredust teeselda. Tatsuvat jalga ja naeruturtsatusi kingib see kõigile päriselt

Küll see Lotte alles kaotab asju – kord on lohed kadunud ja nüüd veel jõuluvana ka! Aga vähemalt leidsime me Nohu ja Köha, kes osutuvad toredamaks, kui nimi esialgu lubab.

Selle peale uuris 8-aastane Elli muidugi kohe: „Kas nad nüüd tulevad suvel siis Lottemaale ka?“ Sellele ma vastust ei tea, küll aga tean täna, väike heldimusklompki kurgus, et Lottel on Eesti kultuuriloos endiselt oluline roll ning talle kaasa elama võiks minna igaüks, kel võimalus!

Vaatamist leiab vanusest hoolimata

Suurejooneline etendus toob taas reedest pühapäevani Unibet Arenale tuhandeid inimesi, et osa saada armastatud koeraplika ja ta uute ja vanade sõprade seiklustest. Kui võiks ju esmalt arvata, et see etendus on pelgalt lastele, on selge, et kontrollimatu kogus jõnglasi vanemateta seda siiski nautida ei saa. Ning vanemate suureks rõõmuks ei ole sugugi tarvis teeselda laste meeleheaks, et see tore on! See on päriselt ka tore vaatamine, ajaviide ja meelelahutus. Pettuma ei pea ja armsaid hetki, tatsuvat jalga ning arvukaid naeruturtsatusi kingib see kõigile saalisviibijaile vanusest hoolimata!

Kui esimestel minutitel ei olnud Lottet veel näha, kostis mind ümbritsevate laste seas juba murelikke küsimusi: „Kas Lottet polegi? Kus Roosi on?“ On selge, et arvukatest uutest tegelastest hoolimata oodati enam lavale just peakangelannat ennast. Õnneks ei tulnud teda kaua oodata, ent tema roll teiste tegelaste kõrval oli – või vähemalt mulle tundus – varasemast märksa tagasihoidlikum. Nagu ka Roosi, Bruno, Alberti ja mitme teiste juba tuttavate oma. Aga see pole paha, sest muidu oleks kõik see kulgenud ehk juba veidi aimatavat rada pidi. Ning kindlasti kohe ei tähenda see ka, et etendus halb oleks!

Miks lapsed väljudeski treppidel „Kalev“ skandeerisid, isad saaliski seda kuuldes muigasid, Eurovisioni-austajad äratundmisrõõmu leidsid – vot see tuleb igaühel endal etendust vaadates välja selgitada, nagu ka see, miks võõrsõnadega peab õnne olema! Hea meel on tõdeda, et naksakad repliigid vürtsitavad etendust ka täiskasvanud publiku jaoks. See üks sõna pani küll hetkeks mõned vanemad kulmu kergitama, ent usun, et see jääb väga pisikestele arusaamatuks-märkamatuks, ja suurematele – no uskuge –, nad kuulevad YouTube’is hullemat!

Loodan, et see kõik ei jää vaid nende seinte vahele

Kuulde- ja vaatemänge on seal nii suurtele kui väikestele ning hoogne etendus möödub vahvate laulude saatel nii, et alles lahkudes saan aru – välja reklaamitud jõuluvanagi polnud sugugi nii kesksel kohal selles tükis, kui pealkirjast aimata! Selles loos on hoopis midagi muud nakatavat ja haaravat, nagu Lotte seiklustes ikka, nii et esialgu igavikuna tunduvad kolm tundi lähevad tegelikult lennates. Vähemalt suurtele. Väikestega on lood teised, sest on selge, et teise vaatuse alguseks on neid raske õigeaegselt tagasi oma kohale veel tunnikeseks istuma saada.

Veidi on isegi kahju, et vähemalt mulle sattunud istekohal läksid alati nakatavalt positiivsete Lotte-laulude mõned sõnad kaduma, nagu ka näitlejate tekst, ent lapsi, kel värvilisi karaktereid ka sisu mõistmata põnev jälgida, ei näinud see õnneks sugugi häirivat, sest vahel räägivadki teod rohkem kui sõnad ning lavale seatud ekraanide abil ei lähe miski ka istekohast sõltumata kaduma!

Mida ma siiralt loodan, on see, et etenduses kõlanud uued palad hakkavad elama oma edasist elu laste südameis ja kõrvus ning etendus ka ise jõuab läbi koduste ekraanide rohkemateni kui Unibeti külastajad neil kolmel päeval. Oleks tõeline patt, kui need vaid sinna seinte vahele jääks. Minu tütar on kasvanud Lotte seikluste seltsis ning ma väga loodan, et seda teevad veel paljud, kes praegu alles väga pisikesed! Mul on hea meel, et kõigi Pokemonide ja Barbiede pealetungi vahel on meil ikka veel üks oma Eesti tegelane, kelle lugu elab aina ning et kogu nimekas tiim selle teekonna taas ette võttis, et koeratüdruk Lotte jälle uue looga meie ette jõuaks.

Veidi on kahju, et see etendus jaanuaris või veebruaris ei toimu, sest kujutlen hästi, milline menu saadaks seda siis, kui lapsed neid pileteid kuuse alt leiaks. Hetkel aga, pühade eel, muretsen, et tundlikus majanduskliimas jääb nii mõnelgi jõulukinkidele ja küttearvetele mõeldes see pilet soetamata! Kui võimalik, tehke seda siiski, sest Lotte on end seigelnud meie kultuuriloos olulisele kohale ja selle tunnistaja tasub olla!

Lapsed: see on parem kui eelmine!

Mida aga arvasid etendusest lapsed, kes selle tegelik sihtgrupp on?

11-aastane Johan ja 8-aastane Elli tõdesid koduteel autos, et see oli parem kui „Lotte ja vana õunapuu saladus“. „See oli ajakohasem,“ leidis Johan, et ka jõuluteema jõulueel on oluliselt loogilisem kui viimati nähtud õunapuu maikuus. „Viimase laulu tekstist ei saanud aru, muusika oli kõvem kui sõnad,“ tõdes ise ka musikaalne Johan lisaks.

„Minu lemmik on ikka doktor Ave!“ hõiskas Johan pärast arvukate uute tegelastega kohtumist. „Nohu meeldis mulle. Aga tegelikult on ikka Roosi kõige nunnum koos Lottega,“ arvas Elli ning soovis kodus seepeale ka kasti puhkama rännanud temaatilisi kaisukaid taas välja otsida.

Mida võiks teada ja märgata:

Tegemist on massiüritusega, kus on palju saginat ja rahvast! Neile, kelle elus pole see igapäevane, võib see veidi ehmatav ja närvilisekstegev olla (kujutlege 24. detsembri pärastlõunat mõnes kaupluses ja korrutage umbes viiega!) Lisage valemisse oht ka laps massis silmist kaotada ja mõelge hetkeks läbi, kuidas seda ennetada.

Varuda tasuks aega: vaheajal ei jõua süüa JA tutvuda erinevate vahvate lettidega koridoris, seega tuleks varakult langetada otsus, kumba teha näiteks varakult saabudes enne etendust ja mida pärast.

Mis häiris, oli aga ehk see, et vähemalt minu kõrvusse ei jõudnud ei info vaheaja pikkusest ega selle lõppemisest ja nii pidin pärast pikka ootamist ja tunglemist lõpuks pimenenud saali juba alanud etendusele piinlikkusest punasena koos mitmete teistega tagasi hiilima ning esmakordselt elus otse jõuluvana silme all kartulisalatit sööma.

Soe soovitus siinkohal oleks minna kohale varem, et uurida kõikvõimalikke aktiviteetide-putkasid, mis lastes huvi äratavad, ning vaheajal ehk siis juua-snäkki haarata. Venitama jääda siin järjekorda sättimisega ei tasu ja mõlemat vaheajaga ei jõua.

Kolm tundi on pisikestele marupikk aeg. „Las liiguvad, peaasi, et ei karju,“ kuulsin üht turvameest lohutamas kolleegi, kes oli murelik, et lapsed esimese vaatuse ajal ohtralt sagisid. See oli aga alles algus, sest selge on, et kolmetunnine etendus on pisikestele ehk veidi liig – koolieelikud ja kooliealised on selles mõttes kindlasti juba rahulikumad kaaslased, samas jälle veidi Lottest ehk välja kasvanud. Samas mõistan ka pikkust – sellises kohas korraldus ja sellise nimeka seltskonna palkamine selle lavaletoomiseks pole odav lõbu – hinnalise pileti eest tunnikest ainult seal veetes kirjutaksid kellegi näpud juba kibekiirelt hävitavat nurinat ühismeedia seintele teemal „kui vähe ma oma raskelt teenitud raha eest sain“.

Kõik sõltub meelestatusest! Kui võtad kaasa doosi Lottelikku optimismi, on see vahva seiklus oma kõige kallimate seltsis enne pühadetralli! „Selge see!“ ütleks siin Adalbert targutavalt lõpetuseks.