Taavi Eilat: lasteta libiseb tööpäev käest kirjadele vastates, uudiseid skrollides. Laps sunnib pingutama, et töö saaks tehtud tööajal

Väntan hooldusfirmade unarusse jäetud ja lume alla mattunud Tallinna rattaradadel kiiresti tööle ja tagasi. Iga hetk on nüüd arvel.

Enne laste sündi ma talvel pigem jalutasin kontorisse – vaadeldes vaikselt päevakiirusesse ärkavat linna ja mõtiskledes omi mõtteid. Vaatasin imetlusega meile tööle tulnud uut kolleegi, keda ootas kodus kaks väikelast. Ma imetlesin, kui sihikindlalt, fokuseeritult, tühja loba ajamata ja sisuliselt ta oma tööd tegi. Samal ajal kui ma ise, ja võib-olla ka teised kolleegid, kel väikelapsi enam või veel polnud, võtsid aja kulgu hoopis teise tunnetusega. Kel tööpäeva kasulik aeg libises käest töökaaslastega arutledes, kirjadele vastates, uudiseid skrollides või asendustegevusi otsides, ja ikka tuli tööaega juurde näpistada hilisematest õhtutundidest,