Ülitundlik laps vajab ennekõike, et sa tema tundeid aktsepteerid. „Mõtlesin, et mul on temaga raske, aga nüüd mõistan, et tal endal on veel raskem“

„Tavaliselt valime õhtul juba järgmise päeva riided välja, et hommikul kiiremini saaks. Muidugi võib hommikul selguda, et komplekt ikkagi ei sobi, ja valimine hakkab otsast pihta,“ kirjeldab oma elu ülitundliku lapse ema.

Ehkki kõnekeeles räägime siiani ülitundlikkusest, soovitavad teemaga tegelevad spetsialistid kasutada väga tundlike meeltega inimeste puhul väljendit „sensoorselt ülevastuvõtlik“. Selliseid inimesi on meie hulgas iga viies ning ülevastuvõtlikkus võib põhjustada keerukusi terve elu. Küll saab sellest teadlik olles oma elu lihtsamaks teha.

Loe ka: Heitlused ülitundliku lapsega: võin vaid ette kujutada, kui valus on ta hingele ja kõrvadele väikevenna igapäevane nutmine

Kummaline värisemine

Sellele, et Helene (5) on ülitundlik, juhtis tema ema Siiri tähelepanu neuroloog. „Lapse kolmandal eluaastal hakkasin tähele panema, et kui talle miski väga meeldib, näiteks ta on pildi valmis saanud või nukud on ilusti rivis, surub ta käed rusikasse ja väristab end, naerunägu ees. Ta võib seda teha viis-kuus korda päevas,“ räägib Siiri.

Perearst ei osanud nõu anda ja suunas pere­konna tegevusterapeudi juurde, kes lapsega tunnikese mängis ja sel ajal väristamist tähele pani. „Läksime seejärel neuroloogi juurde, et välistada probleemid ajuga. Neuroloog ütles aga meile, et selline väristamine pidi tundlike laste seas väga tavaline olema. Seda ei saa ravimitega ravida ega