Lõputud elektrita päevad löövad perede elu segi. „Kolme nädala jooksul oleme kahel korral kodust ära sõitnud, et beebile soe tuba leida“

„Kuule, lasteaiast öeldi, et kui tunni jooksul elektrit tagasi ei saa, peame lapsele järele minema,“ helistab mees mulle, kui parajasti Raplas asuvast kodust Tallinnasse tööle sõidan. Koosoleku viimastel minutitel näen telefoniäpis teadet, et peame pojale järele minema. Nojah. Tänane tööpäev jääb tegemata ja linna sõitsin asjata. Sellised elektrikatkestused saadavad me elu viimasel kuul iga mõne päeva tagant ja kestavad paarist tunnist terve päevani.

Juba enne äratuskella jõuab mu poeg sosistada: „Lähme vaatame, mis üllatus sussi sees on!“ Jõuame vaevu sussi sisu uudistada, kui tuled kustuvad. „Lekter läks jälle äla!“ teatab peagi kolmeseks saav põnn. Hinge kinni hoides ootan teavitavat SMSi, kas tegu on hetkelise rikkega või tuleb taas päevaplaani muutma hakata.

Oodatud sõnum lubab voolu taastumist alles kella 15ks. Kiiresti pakin oma kola kokku ja ütlen abikaasale, et täna peab tema lapse ise riidesse panema, sest mina pean kontorisse kimama. Annan tööle teada, et planeeritud distantspäeva asemel tulen hoopis kontorisse, kuid hilinen. Poolel teel Raplast Tallinnasse helistab abikaasa: „Kuule, lasteaiast öeldi, et kui tunni jooksul elektrit tagasi ei saa, peame lapsele järele minema, nad ei saa lõunasööki teha.“