Eva Kolditsa kolumn | Mu veri tardus, kui laps möödaminnes ütles, et kardab kotimehe pärast üksi kooli minna

„Ma kardan, et see mees tuleb...“
Mul jäävad käed õhku rippu ja silme ees hakkab udutama… „Mis mees?“

„Kas sa võid mind hommikul kooli saata?“

„Sa oled ju kogu aeg ise läinud...“

„Ei, ma ei lähe üksi!“

Kõik. Ja ma saan aru, et sellest müürist enam läbi ei lähe. See otsus on sündinud ja nii on. Praegu pole mõtet küsida, mispärast, sest puudub aeg vastusega tegelemiseks.

Kui oleme õhtul ühise laua taga söönud ja rõõmsalt magus­toiduks piparkooke tegema asunud (millest imekombel veel tüdimust ei ole), võtan teema üles.

„Kas juhtus midagi, et sa enam üksi ei lähe?“

„Ei juhtunud.“

„Aga miks sa siis ise ei lähe? Meil läheb väga keeruliseks, kui peame hakkama sind kooli viima ning pärast vastu tulema…“

„Ma kardan lihtsalt, et see mees tuleb.“

Mu meelekohtades pahisema hakanud veri tardub korraks, et siis rahunema hakata. Peagi saan teada,