KRISTIINA BLOGI | Mulle oli lapsena õues mängimine loogiline - toas polnudki ahvatlusi. Nüüd pole ammu õues jooksvaid lapsi näinud...

Noorus on igal ajal hukas olnud, vähemalt naljaga pooleks võib nii öelda küll. Kuna minul on kohe-kohe algamas viimane aasta kolmekümnendates, on mulle vast kerge heietamine juba lubatud. On palju asju, mis tõesti olid „vanasti“ justkui paremini, aga usun, et leidub palju rohkem seda, mis on tänaseks varasemaga võrreldes etemas seisus.

Kuulun viimasesse põlvkonda, kes kasvas üles ilma interneti ja arvutiteta, rääkimata nutitelefonidest. Võimalik, et kujutan seda tagantjärele ette, aga minu meelest veetsin ma lapsena tänaste marakrattidega võrreldes tõepoolest väga palju rohkem aega õues.

Minu lapsed on praegu veel üsna väiksed ja ma ei eeldagi, et nad omapead mööda küla ringi ajaksid, aga vaatamata meelitamistele, selgitavatele vestlustele ning eeskuju näitamisele on nad aina