Häbitu hiir Hubert

Väike hiirepoiss Hubert elas koos vanaisa Hugo ja vanaema Hildaga ühe uhke maja keldris, kuhu nad olid sisse seadnud mõnusa hiirepesa. Tegelikult elasid hiirepesas ka Huberti ema Herta ja isa Holden, aga nemad olid sedasorti hiired, kellele meeldis hirmsasti maailma avastada ja eksootilistes kohtades reisida, ning sellepärast pidi Hubert oma päevi veetma peamiselt vanaema-vanaisa seltsis.

Huberti vanaisa Hugo oli kõrgelt haritud ja uhke hoiakuga hiirepapa, kes andis hiirteülikoolis väga keerulisi loenguid. Vahel võttis vanaisa Huberti loengutesse kaasa, sest soovis, et Hubertist saaks sama tark ja väärikas hiir nagu tema ise. Hubertile tundusid loengud muidugi hirmus igavad ja suure osa ajast kõditas ta niisama vurruga ninasõõrmeid, et aevastus peale tuleks, või proovis suuremaid hiiretüdrukuid kõrvadest näpistada.

See ei meeldinud hiirepapa Hugole mitte üks raas ja kui loengusaalist kostis jälle Huberti aevastusi või hiiretüdrukute kiljatusi, hurjutas hiirepapa Hubertit: „Hubert, sa häbitu hiirepoiss! Jäta kohe järele või muidu sa järgmisesse loengusse tulla ei saa!“ See tekitas hiirepoisis veelgi suuremat kiusatust vurre ninna toppida, sest pääsemine loengutest tundus hoopis ahvatlevam kui järjekordne hiirte evolutsiooniteooria loeng.