Ikka juhtub! Püksata piduline, liiga tuttav jõuluvana ja ununenud kink. Millised on perede vahvad jõuluapsakad?

Jõuluaeg on küll imeline, aga kuna suurema osa maagia eest vastutavad siiski lapsevanemad, võib vahel mängu tulla ka inimlik faktor. Päkapikk võib enne lapse sussi täitmist kogemata magama jääda. Või kinkepaberiga krabistades lapse tähelepanu püüda. Pole harv ka see, et laps leiab pakitud kingid enne jõule juba üles. Küsisimegi oma lugejatelt, millised jõuluapsakad neil juhtunud on.

Meeldejäävad jõulujäädvustused

Kui mu tütar oli 3-4aastane, läks ta jõuluõhtul vetsu. Äkitselt hüüdsid vanaema-vanaisa, et jõuluvana käis ja jättis kingitused kuuse alla. Lapsel hakkas muidugi jube kiire ja ta jooksis vaatama, mis toimunud on. Hakkasimegi rõõmsalt kingitusi jagama ja toimuvat pildistama. Alles üht pilti vaadates panime tähele, et lapse aluspüksid ja sukad olid terve aja rebadel. Kuna tal oli kleit ka seljas, siis ei hakanudki see kohe suure melu sees silma...

- Kaia

Kehvasti valitud peidukoht

Käisin lastega viimasel hetkel ostlemas. Saatsin lapsed autosse ära ja sain mõned kingid ostetud, aga nendega autosse hiilida ei julgenud. Jätsin need hoopis pakiautomaati. Mõtlesin, et lähen hiljem üksi järgi. Jätsin muidugi kingikotid suvaliselt automaati ilma igasuguse infota...Sain alles hiljem aru, et pakid liiguksid siiski sorteerimiskeskusesse ja võiksid kaotsi minna. Õnneks sain kätte klienditeenindaja, kes sai ühendust kulleriga, kes oli jõudnud kappi tühjendada. Sain õnneks kingitused ikka enne jõule tagasi!

- Sveta

Unine päkapikk

Olin beebiga olnud peaaegu nädal magamata. Kui sain üle pika aja ootamatult rohkem magada, juhtus muidugi see, et päkapikususs jäi 4aastase lapse jaoks täitmata. Valmistusin juba selleks, et laps on kurb, pettunud või vihane. Mu ema oli meil ka külas ja hoidsin elutuppa astudes hinge kinni ning vaatasin mõlemat kahtlustava näoga. Siis aga selgus, et päkapikk oli ikkagi käinud! Aitäh mu emale, kes unise päkapiku ära päästis ja ise sussi täisis. Ühe pisipoisi hommik oleks muidu üsna kurb olnud.

- Sirli

Ületunde tegev päkapikk

Olen üksikema ilma tugivõrgustikuta. See tähendab, et lapsed on alati minuga. Kuna käin päeval ka tööl, siis on kinkide pakkimiseks ainuke variant laste uneajal. Ootasingi eelmisel aastal üsna kaua enne, kui julgesin pakkepaberid välja võtta. Kell oli äkki kesköö kanti. Olin oma tegevusele nii keskendunud, et ei pannud tähelegi kui poeg oli äkki mu kõrval ja küsis, mis teen. Õnneks olid veel pakkimata kingid eraldi karbis ja silma alt ära, aga pakitud kingid olid siiski põranda. Mulle tahtis nutt peale tulla, et kas ma just rikkusingi lapse jõulumaagia nii lolli asjaga ära? Otsustasin lapsele öelda, et jõuluvana on juba vana mees ja päkapikkudel on niigi terve detsember jube kiire, keegi peab pakkima ka. Ja mõni tubli ema-isa hakkab ise hilisõhtuseks päkapikuks, kellele jõuluvana kingid pakkimiseks toob. Ühesõnaga luuletasin lapsele, et olen jõuluvana abiline. Muidugi ma tean, et valetamine pole ilus, aga minul pole südant, et viieaastase jõuluvanausku ära rikkuda. Alati on võimalus, et ta ei uskunud mind, aga välja pole ta seda näidanud. Hoopis ütles järgmisel päeval lasteaias, et emme töötab jõuluvana heaks.

- Triine

Elu kõige kiirem jooks

Mu tütar oli viiene ja käis lasteaias. Lasteaias tuli jõulupidu, mida ta elevusega ootas. Jõudiski see tähtis jõulupeo päev kätte ja lapsed alustasid laulmisega. Kui nad lõpetasid, ütlesin abikaasale, et ma ei teadnudki, et ta ise seekord kingi ära tõi, et nii tore temast. Ta vaatas mulle segaduses otsa ja küsis, et mis kingi... Tuli välja, et me kumbki ei olnud kingitust jõuluvana kotti toonud. Seega pidi abikaasa kiiruga koju jooksma, kingi üles leidma ja jõuluvanale toimetama. See oli ta elu kõige kiirem jooks ja ta sai jõuluvana kätte täpselt siis, kui ta hakkas saali astuma. Kuna tütre pakk oli tal käes, sai laps esimesena paki ja ei pidanud kannatlikult viimaste seas ootama. See oleks ikka päris halb olnud, kui laps oleks ainsana pakist ilma jäänud.

- Christine

Uudishimu tõi kaasa tünga

Meil oli kord nii, et tütar, kes oli toona 8-9aastane leidis juba pakitud kingitused üles. IImselgelt oli tal uudishimu ja ta oli neid ka vargsi avada proovinud. Seda oli näha, sest ühe enda paki, milles oli talle mõeldud telefon, oli ta suutnud natukene katki teha. Ta oli muidugi kavalalt ise seda uuesti kinni teipida üritanud, aga ikka hästi oli aru saada.

Arutasin oma emaga ja ta soovitas, et võiks natukene last kiusata ja telefoni pakist üldse ära võtta, jätta ainult laadija ja vaadata mis nägu laps siis teeb.

Tuli jõuluõhtu. Laps oli väga kannatamatu, teadis ju, mis pakis ootab. Lunastas paki ja...kohe oli näha, kuidas nägu sekundiks ära vajus. Siis aga hõiskas, et tal oligi uut laadijat vaja. Oli näha pettumust ta näos, aga ta oskas seda hästi varjata. 15 minutit hiljem koputas jõuluvana muidugi uuesti uksele ja ütles, et avastas koti põhjast veel ühe paki, aga katkise karbiga ja uuris, kellele see võiks kuuluda. Nii sai laps ikka oma telefoni ka. Võib-olla oli natuke õel nali, aga pärast seda pole ta enam kingitusi nuhkimas käinud!

- Krista

Jõuluvana käib ka Ikeas

Laps ütles kunagi kingitusi nähes: „Ahhaaaa, ma tean küll, et sina pakkisid need kingitused. Meil on kodus samasugune paber! Mul ei jäänud selle peale muud öelda, kui uurida, kas ta tõesti arvab, et jõuluvana ei käigi täpselt nagu meie Ikeast pakkepaberit ostmas?

- Anna

Miks onu Kaspar nii karvase näoga on?

Meie saime ühel aastal õppetunni, et kui jõuluvana tahta, siis olgu selleks parem naabrimees või tellitud jõuluvana, aga pereliikmete kasutamine on riskantne. Pidasime perekeskis jõule ja leppisime kokku, et jõuluvanaks kehastub minu vanem vend. Natuke enne sööma hakkamist avastasime, et meil on magustoidu juurde jäätis „ostmata jäänud“ ja vend muidugi pakkus lahkelt kõikide ees, et läheb käib poes ära. Umbes 10 minutit hiljem koputas uksele mõistagi jõuluvana. Kõik läks toredasti kuni kinki pidi lunastama minu 4aastane tütar. Ta vaatas jõuluvanale pingsalt otsa ja purskas nutma. Arvasime, et äkki ta kardab suurt ja habemega võõrast, aga kui saime ta maha rahustatud, ütles ta otse, et talle ei meeldi kui onu Kaspari nägu karvane on. Praegu on sellest möödas mitu aastat ja me pole siiani aru saanud, kuidas laps läbi hammustas, kes kostüümi taga oli. Järgmisel aastal igatahes tellisime jõuluvana ja nii kole kui see ka pole, siis enda last proovisime siiski tol korral veenda, et see on ikka päris jõuluvana, mitte onu Kaspar...

- Maigret