DILEMMA | Kas väikelaps peaks aastavahetusel keskööni ärkvel olema?

Kohe-kohe on käesolev aasta lõppemas ja paljude perede jaoks on suurim melu käimas just hilisõhtul. See, kas sellest peaks osa saama ka väikelapsed, tekitab vanemate seas aga igal aastal diskussiooni. Kas muidu kõvasti enne keskööd magama minev laps peaks sel ööl saama loa kauem ärkvel olla või ei?

Kadi on otsustanud, et ei lase oma neljasel pojal aastavahetusel keskööni ärkvel olla. „Ta ei maga juba ammu lõunaund ja pole ka hommikuti see laps, kes kaua magaks. Juba jõulud näitasid, et ainuüksi tunnine nihe päevaplaanis toob kaasa üleväsimuse ja siis ta enam tore laps pole,“ ütleb Kadi, et ei jaksa üleerutunud lapsega tegeleda.

Üleväsimus võib kaasa tuua ka rusikad ja karjumise

Üleväsimus väljendub lapse puhul peamiselt hüperaktiivsuses. Kõik tema mängud peavad sisaldama müramist või jooksmist ja enamasti pole ta siis ka iseseisev mängija - keegi peab temaga tegelema. „Ja kui ei tegele, siis tuleb kergesti jonn või solvumine. Või need koos! Ja käiku võivad tulla ka rusikad, tatistamine või lihtsalt karjumine. Eks need ole neljase jaoks tüüpilised asjad, aga õhtu lõpuks on enda jaks otsas ja süütenöör lühike. Kõikide pereliikmete närvide säästmiseks on targem tavapärasest graafikust kinni pidada.“ Kadi lisab, et võiks ju lubada lapsel terve õhtu multikaid vaadata, aga see käib ta põhimõtete vastu. „Täitsa ekraanivaba ta muidugi pole, aga mitmeid tunde järjest ma tal ka telekat vaadata lasta ei tahaks.“

Ka poja tavapärane ööunne mineku aeg on juba seitsmest õhtul, mistõttu on vahe keskööga üsna suur. Täitsa ilma jätta Kadi teda siiski aastavahetuse melust ei taha. Seetõttu on neil lihtne kompromiss: kuue-seitsme paiku läheb pere õue ja laseb ise natukene ilutulestikku ja soovib lapsele head uut aastat. Nii saab ta vähemalt väikese maitse aastavahetuse pidustustest kätte. „Tal tuleb neid aastavahetusi küll ja veel. Vaatame järgmisel aastal uuesti. Kui tundub, et ta jaksab üleval olla, eks siis laseme ka.“

Kella järgi ei ela

Karoliina jaoks pole aga probleem kui tema neljane tütar ja seitsmene poeg soovivad kauem ärkvel olla. Kui täpsem olla, siis lähtub naine sellest, et lapsed valivad ise. „Oleneb, kuidas nad soovivad ja jaksavad. Ma ei keela neil kunagi üleval olla, ei suru magama, aga ei sunni ka ärkvel olema,“ selgitab naine.

Karoliina sõnutsi ongi nende pere nädalavahetustel ja puhkuse ajal laste uneaja suhtes paindlik. Peretütar Gleanna ütleb väsimuse korral ise vanematele, et on väsinud ja Karoliina arvates oleks väär teda vägisi üleval hoida, et laps ilutulestikku näeks. Perepoeg Glen on aga pigem väsimatu loomuga. Kui talle anda luba olla ärkvel kaua tahab, siis kasutab ta seda rõõmuga. „Poja jaoks on ilutulestikuga seonduv ka muidugi põnevam. Aga kui ta noorem oli, magas temagi südaööl täie rahuga,“ meenutab naine.

Karoliina ütleb, et ilmselt mängib ta suhtumises rolli ka see, et hoolimata paindlikkusest, ei ela nad ka üleüldiselt kella järgi. Kui lastel on kell kaheksa õhtul veel hea tuju, rõõmus meel ja mäng pooleli, siis keegi neid nui neljaks magama sundima ei hakka.

Väikelaps vajab kindlat rütmi

Ka Maarika on pigem seda meelt, et lubab oma kolmesel tütrel Astridil aastavahetusel ärkvel olla. Ent erinevalt Karoliinast on Maarika jaoks kellaaegadel argielus oluline koht. „Selles vanuses laps vajab kindlat rütmi. Ega ta ise veel ei adu hästi ära, et mis päev on teisest olulisem. Ja üleväsinud laps ei rõõmusta ennast ega kedagi teist. Oleks siis, et ta hiljem magama minnes ka sellevõrra kauem magaks, aga meie lapsega seda pole,“ tõdeb naine.

Ainsaks erandiks ongi Maarika jaoks aastavahetus ja nii oli ka eelmisel aastal. Kuigi naine tunnistab, et laps ise oleks ilmselt 23 paiku magama jäänud. Kuna aga perel oli plaan minna jalutama ja ilutulestikku vaatama ja keegi magavat last valvama jääda väga vabatahtlikult ei soovinud, prooviti Astridit siiski ärkvel hoida. „Ega see lapse seisukohast vist kõige mõistlikum asi polnud ja kui ta peaks see aasta ka ikkagi tahtma magada, siis olen valmis ise koju jääma. Aga ise teda magama sundima või suunama ei hakka. Las olla ka temal see üks erilisem päev aastas,“ arvab ta.

Suuremaks saades jõuab ta melu näha küll

Piret langeb ühte paati Kadiga. Olgugi, et enne emaks saamist uskus ta küll, et lubab tulevikus oma lapsel kõik aastavahetused ärkvel olla. „Ema on rääkinud, et mina olin alati perega üleval ja tervitasin uut aastat. Arvasin, et ka mina toimin oma lapsega nii. Tegelikkuses sai mu tütar just kuueseks ja ta on ärkvel olnud vaid ühe aastavahetuse.“

Piret selgitab, et tol korral oli laps kolmenädalane ja lihtsalt ei maganudki. Esimesel eluaastal väsis laps aastavahetusel ära ja kaheselt tegi Piret talle teadlikult tavalise päeva. „Alati mõtlen, et võiks ju lasta tal ärkvel olla, et ta kõike näeks, aga ma ju tean, et ta ei jaksa.“

Eelmisel aastal viiesena küsis tütar emalt ise, kas tohib ärkvele jääda, aga vanemad ütlesid ei. „Me ju näeme, et ta väsib kella kaheksast, mis ta uneaeg on, juba ära. Kui ta on õhtul kauem ärkvel, on ta pahur ja unekvaliteet on halb.“ See tähendab seda, et lapse uni on katkendlik, ta räägib unes ja poeb pidevalt kaissu väites, et nägi halba und. See omakorda häirib ka Piretit ja tema lapse isa. „Kui ta suuremaks saab, näeb ta nagunii kogu selle möllu ja melu ära. Praegu on olulisem, et ta saaks korralikult magada ja end välja puhata,“ leiab naine.