Klassiõpetaja selgitab: kas lasteaias saab laps kooliküpseks või peab ta käima eelkoolis?

Lasteaiad teevad laste kooliks ettevalmistamisel head tööd, aga kogu koormat neile panna ei tasuks. Ka kodu panus on oluline. Mida peab laps kooli minnes oskama ja kuidas saavad lapsevanemad siin abiks olla?

Olen hariduselt klassiõpetaja ning töötanud selles ametis üle kümne aasta. Ometi pean ütlema, et mina oma poega esimesse klassi minekuks kuidagi eriliselt ette ei valmistanud, me ei saatnud teda isegi eelkooli. Olen lugenud ja kuulnud vanematelt laste kooliks ette valmistamise kohta väga vastakaid arvamusi. On neid, kes on veendunud, et just eliitkool on nende laste jaoks parim, ning kes lasevad oma lastel käia eelkoolis koguni kaks aastat järjest. Sageli käivad need pered varakevadel läbi isegi mitme kooli katsed. Skaala teises otsas on pered, kes arvavad, et kooliks ettevalmistus on lasteaedade õlul ning laps ei peagi kooli minnes veel lugeda ega arvutada oskama. Kellel on siis õigus? Nii nagu elus sageli, on mõlemal leeril oma iva.

Ettevalmistus lasteaiast

Eestis käivad lapsed reeglina lasteaias. Üldiselt teevad lasteaiad lapsi kooliks ette valmistades väga head tööd. Nii nagu koolid peavad oma õppekavades toetuma riiklikule õppekavale, on ka lasteaedade töö ühtlustamiseks loodud koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, milles on üsna täpselt kirjas need oskused, mille laps lasteaiast kaasa saama peaks ja mille peaks laps kooli minekuks olema omandanud ka siis, kui ta enne kooli üldse lasteaias käinud ei ole. Heidame sinna dokumenti pisut täpsema pilgu ning vaatame, mis need on.

Riiklik õppekava rõhutab, et lapse arendamine lasteaias peaks käima läbi mängulise tegevuse ja liikumise, pidades silmas tema igakülgset terviklikku arengut. Samuti tuletab see dokument meelde, et lapse arengu toetamine käib tihedas koostöös perega.

Õppekava jagab 6–7-aastaste üldoskused nelja rühma, millest toon välja minu jaoks olulisemad:

• mänguoskused – laps oskab ise mängu algatada, järgib mängureegleid, oskab teistega mängides hästi läbi saada ja suudab toime tulla kaotusega.

• tunnetus- ja õpioskused – laps suhtub õppimisse positiivselt, kavandab igapäevategevusi ja lõpetab need, tegutseb sihipäraselt ja on suuteline keskenduma kuni pool tundi, kasutab materjali meelde jätmiseks kordamist.

• sotsiaalsed oskused – laps tahab ja julgeb suhelda, püüab mõista teiste tundeid ja nendega arvestada, loob sõprussuhteid ja oskab teha koostööd, teeb vahet hea ja halva käitumise vahel, järgib kokkulepitud reegleid ja üldtunnustatud käitumisnorme.

• enesekohased oskused – laps suudab oma emotsioone kirjeldada ning sobival viisil väljendada, tegutseb iseseisvalt ja vastutab oma käitumise eest, saab hakkama eneseteenendamisega ja tal on kujunenud välja esmased tööharjumused, näiteks enda järelt koristamine, kirjeldab enda häid omadusi ja oskusi.

Nagu eelnevast näha, on enamik oskusi sellised, mida saab edukalt kujundada ka pereringis. Kuid just sotsiaalsed oskused on need, mis arenevad kiiremini ja paremini omaealiste laste seltskonnas, kuna kodus kiputakse sageli liialt lähtuma lapsest endast ja tegema järeleandmisi, mida väljapool kodu ei tehtaks. Samuti vajab laps sõpru, kes ei ole tema pereliikmed. Seega oleks hea, kui ka kodune laps kasvõi aasta enne kooli lasteaias käiks, et omaealiste seltskonnaga harjuda ning uusi sotsiaalseid oskusi õppida.

Mida peab kooli minnes oskama?

Üldoskuste kõrval toob riiklik õppekava välja erinevad õppevaldkonnad, nende eesmärgid, sisu ja eeldatavad õpitulemused. Kindlasti tasub siinkohal meeles pidada, et lapsed arenevadki erinevalt ning mitte kõik neist ei ole valmis seitsmeaastaselt kooli minema. Kui lasteaiaõpetaja annab perele märku, et lapsele tuleks kasuks taotleda koolipikendusaastat, võiks suhtuda sellesse rahulikult ning selle aasta saamiseks tõesti avaldus teha. Üksi kodus vaid enda last nähes on tema oskusi ja suutlikkust keerulisem hinnata kui lasteaiaõpetajatel, kellel on oma töös aastatepikkune kogemus. Üks aasta on lapse arengu mõistes väga pikk aeg ning võib määrata tema hakkamasaamise koolis juba algusest peale.

Õppevaldkondi on riiklikus õppekavas seitse: mina ja keskkond, keel ja kõne, eesti keel kui teine keel, matemaatika, kunst, muusika ja liikumine. Kuna kõigest kokkuvõtet tegema hakata läheks siinkohal pikaks, keskendun kolme valdkonna õpitulemustele, mida kooli astumisel sagedamini kontrollitakse.

Mina ja keskkond. Selle valdkonna õppetöö eesmärkideks on näiteks, et laps oskaks kirjeldada iseennast, oma perekonda ja peretraditsioone, peaks kinni hügieenireeglitest ning eristaks tervisele kasulikke ja kahjulikke tegevusi, oskaks nimetada Eesti riiklikke sümboleid ja rahvatraditsioone, oskaks rääkida oma kodukohast ja selle loodusest. Samuti peaks ta tundma erinevaid ajatsükleid (päev, kuu, aastaajad) ja oskama ohutult liigelda.

Keel ja kõne. Selle valdkonna õppe-eesmärkideks on muuseas, et laps kasutab kõnes kõiki käände- ja pöördevorme ainsuses ja mitmuses, kusjuures räägib sageli ka liitlausetega, hääldab õigesti kõiki emakeele häälikuid, jutustab pildi või kuuldud teksti alusel, andes edasi põhisisu ja olulised detailid, ning teab peast emakeelseid luuletusi ja laule.

Sellest samast loetelust tuleb välja ka palju küsimusi tekitanud lugemisoskus. Riiklik õppekava sätestab, et kooli minev laps peaks tundma tähti ja veerima kokku 1–2-silbilisi sõnu ning kirjapildis mõne sõna ära tundma. Samuti peaks ta oskama joonistähtedega kirjutada 1–2-silbilisi sõnu õigesti järjestatud ühekordsete tähtedega. Niisiis ei pea paika arvamus, et kooli minev laps ei peagi üldse lugeda oskama, sest selle oskuse õpetamine on kooli ülesanne. Tegelikult on esmase lugemisoskuse õpetamine lasteaedade õlul. Kui pere on teinud valiku, et laps lasteaias ei käi, on soovitatav, et nad ise oma lapsele lugemise ja kirjutamise põhitõed selgeks õpetavad. Vastasel juhul jääb laps kooli minnes klassikaaslastega võrreldes kohe kehvemasse seisu, mis võib tema õpimotivatsiooni juba esimeses klassis tunduvalt pärssida.

Matemaatika. Kooli minev laps peaks riikliku õppekava alusel oskama võrrelda hulki ja esemeid, samuti rühmitada esemeid erinevate tunnuste alusel, loendada 12 piires, tunda arvude 1–12 järjestust ja osata neid õigete numbrimärkide abil kirjutada, nimetada nädalapäevi, kuid ja aastaaegu ning oma sünnikuud ja -päeva, oskama öelda kellaaega täistundides. Arvutamisoskust nõuab õppekava 5 piires ning samuti peab laps tundma märke +, – ja =.

Tõsi, kooli minnes algab õpe esimeses klassis jälle nendest samadest asjadest, mida lasteaia viimasel aastal õpiti, kuid see ei ole põhjenduseks sellele, et laps neid asju kooliteed alustades veel üldse oskama ei peaks. Esimese kooliaasta suurim energia kulub hoopis koolieluga harjumisele ja koolireeglite õppimisele, samuti õigete õpiharjumuste kujundamisele, seega ongi hea, et uute teadmiste omandamisega veel jõuliselt algust ei tehta.

Eelkoolides korratakse ja süvendatakse reeglina lasteaias õpitut, nii et teadmiste koha pealt eelkool lapsele suurt midagi juurde ei anna. Küll aga tasub laps eelkooli panna siis, kui ta pole üldse lasteaias käinud. Samuti annab eelkool perele suurepärase võimaluse tutvuda tulevase koolimaja ja loodetavasti ka klassiõpetajaga ning harjutada last lasteaiaelust erineva koolielu ja selle reeglitega. Eriti kasulik on see loomu poolest arglikumatele lastele, kellele uue ümbruse ja inimestega kohanemine on keeruline.

Kodu panus on oluline

Siiski ei saa laste kooliks ette valmistamist lükata vaid lasteaia või eelkooli õlule. Väga oluline on, et ka pere ise selles protsessis osaleks. See aga ei pea üldse tähendama tunde kodus lugemise või etteütluse harjutamist, vaid nii nagu riiklik õppekavagi targasti ütleb – efektiivne õppimine toimub läbi mängu ja igapäevategevuste käigus. Siinkohal mõned mõtted, kuidas õppimine mänguliseks muuta:

• Mängige perega erinevat tüüpi lauamänge. Klassikalised täringu ja nuppudega lauamängud toetavad loendamis- ja arvutusoskuste kujundamist. Sõnamängud arendavad verbaalseid oskusi. Mitmed mängud juhivad lapsi ka strateegiliselt mõtlema ja oma tegevusi planeerima. Kõik nad aga õpetavad reeglitest kinni pidama ja kaotusega leppima.

• Soetage erinevad juhistega ehituskomplekte, olgu need siis midagi LEGO-laadset või muud tüüpi konstruktorid. Need arendavad suurepäraselt peenmotoorikat, mis on oluline kirjutama õppimisel pliiatsi käsitsemisel, samuti ruumilise mõtlemise arengut, tähelepanu ja keskendumisvõimet.

• Laske lapsel lugeda ja kirjutada erinevaid igapäevaelu tekste. Heaks näiteks on poenimekiri, tänavasildid või kirjakesed pere päkapikule.

• Jutustage üksteisele lugusid. Selleks saab appi võtta erinevad pildiraamatud või jutukuubikud. Samuti innustan teid kannatlikult kuulama lapse lasteaiajutte. Parandage vigu tema kõnes kergelt ja loomulikult, lihtsalt õiget sõnavormi korrates, tavaliselt kordab laps seda siis ka ise. Samuti saate tal aidata leida olukorda sobivat sõna või väljendit.

• Ei saa ka üle ega ümber lugemise vajalikkusest. Lugege lapsele ette nii palju, kui on võimalik. Kui ise alati ei jaksa, kasutage juttude salvestusi näiteks õhtujuttude äpist. Lugemise positiivset mõju lapse sõnavara arengule ning edaspidisele hakkamasaamisele koolis on raske ülehinnata.

Kooliminekueas lapsed on üldiselt loomu poolest uudishimulikud ja õpihimulised. Kodus tegutsedes on hea lähtuda nende hetkehuvist ja motivatsioonist. Kindlad õpimotivatsiooni tapjad on aga sund ja hirm. Nii nagu laulusalm meile meelde tuletab, et head lapsed kasvavad vitsata, siis niisamuti kasvavad targad lapsed. On hea, kui peame meeles, et kuigi kooliminek on pere jaoks tõesti suur sündmus, on elus ka suuremaid ja tähtsamaid asju kui just sellesse õigesse kooli sisse saamine. Veetke lapsega koos toredasti aega ja kaasake teda oma igapäevatoimetustesse, küll on ta siis seitsmeaastaselt ka kooliminekuks valmis.