Kas kasuvanem ja bioloogiline vanem peaks lapsi võrdselt kasvatama? „Mehe laps naerab mulle näkku, kui temalt reeglite täitmist ootan...“

„Mu elukaaslasel on hea suhe minu lastega, aga minul väga halb suhe tema lapsega,“ tunnistab Liina, kelle kasupoeg ei ole valmis kodus teistega võrdselt panustama. Kuidas panna kärgpere ühte jalga käima?

Kui kokku saab paar, kellest ühel või mõlemal on eelmisest kooselust lapsi, tekib tahes-tahtmata pingelisi olukordi. Kas kasuvanem võib kasvatada lapsi bioloogilise vanemaga võrdselt? Kumba peab laps ikkagi kuulama – kas kasuvanemat, kellega ta elab koos, või bioloogilist vanemat, kes temaga iga päev ei tegele?

Kui aga valemisse lisanduvad veel ühisedki lapsed, võivad pinged hoopis eskaleeruda. Näiteks võib pesamuna olla segaduses, miks poolõdedele-vendadele kehtib oma teise vanema juures palju mõnusam reeglistik. Pere- ja paari­terapeut, Gordoni perekooli koolitaja Agne Vilt rahustab: „Igas peres tekib probleeme ja segaseid olukordi, mitte ainult kärgperes.“ Ometi lisab ta, et kuna kärgperes on rohkem osapooli, kellega arvestama peab, on koostöö tegemine eriti oluline.

Mida aga teha siis, kui kõik osapooled pole koostööks valmis?

Liina on juba ahastuse äärel ja kaalub elukaaslasest lahku­minekut, ehkki paari suhe on hea. Liinal on eelmisest kooselust kaks last – 8aastane Oliver ja 16aastane Isabella –, keda mees igati hoiab. Probleemiks on mehe 15aastane poeg Martin.

Martin ei järgi kodus kehtivaid reegleid ja naerab Liinale näkku, kui too neid temalt nõuab. Liinat häirib poisi ebaviisakus ja ülbus.

Kuna Liinat poiss ei kuula,