Lõpuklasside õpilased: mõistame streigi mõtet, aga info liikumine ja streigiks valmistumine on olnud kohutav. Keegi ei tea, mida täpselt teha

„Kõigil õpetajatel on isemoodi süsteem – on neid, kes terve nädala midagi ei tee, neid, kellega toimuvad veebitunnid, ning neid, kes annavad n-ö vabatahtliku töö teemadel, mida hiljem enam tunnis ei käsitleta,“ kirjeldab 32. keskkooli abiturient Henry, kuidas alanud streigiga tundub tema jaoks kõik kaootiline ja segane. Nii tema kui teiste õpilaste arvates on info liikumine streigi kohta olnud väga puudulik.

Henry on üksjagu mõtisklenud, kui erinev on streikimine Eestis võrreldes teiste Euroopa riikide, näiteks Belgia ja Prantsusmaaga. „Ma ei teagi, kumb on veidram, kas see, et me ei streigi nii ekstreemselt, või see, et nemad seda nii ekstreemselt teevad.“

Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi 12. klassis õppiv Liisa (18) leiab, et üldiselt on streik vägagi mõistlik ja vajalik. „Õpetajad on jõudnud punkti, kus nad ei räägi ainult isekeskis, kuidas töökoormus ja palganumber ei käi omavahel kokku, seda kurdetakse pea igapäevaselt juba ka õpilastele.“ Samas leiab ta, et streigi korraldus meenutab pigem koroonaajast tuttavat distantsõpet ning liialt vilja ei kanna.

Ka Tallinna 32. keskkooli 9. klassi õpilane Katrin mõistab küll õpetajate eesmärki streigil, kuid muretseb, kuidas see põhikooli lõpuklassis õpitulemusi mõjutada võib. Samuti on tüdruk kehvast korraldusest häiritud. „Perioodihinded kindlasti langevad.“