Lapsed streigi ajal kontoris kaasas. Kas nii saab tööd teha? Delfi proovis järele
Eilsest liitusid toetusstreigiga ka lasteaiaõpetajad. Emad-isad on paraja katsumuse ees – mis nende põnnidega pihta hakata? Pere ja Kodu tegi eksperimendi ning kutsus kõiki kolleege Delfis üles lapsi tööle kaasa võtma. Kas keegi tööd ka teha sai?
„No, töövõimekus on 30%,“ ütles üks kolleegist isa, kellel oli mudilane kaasas. Aus vastus. Ta võttis omale muidugi päris suure ampsu ka – käis kolmeaastase pojaga muude asjatoimetuste kõrval ka väga tähtsatel koosolekutel. Veidi pärast lõunat loobus siiski – kodus on ilmselt parem.
Algas kõik lootusrikkalt
Kokku oli Delfis lapsi eile 16. Algas kõik lootusrikkalt – lapsed veel ei teadnud, et nad pole kontoris ainsad. Ja ka reeglid olid siis veel meeles – toimetuses kõva häält ei tee, ringi ei jookse, püsin oma ema/isa laua juures, räägin tasa. See kõik toimis vast tunnikese.
Kuni nad said aru, et sõpru on üle korruse palju! Mudilastega on ju nii, et üks laps on üks laps, kaks on juba peaaegu neli, kolm last on seltskond ja kui neid on veel rohkem, siis pole enam üldse vahet – tõeline lasteaed!
Lasteaed meil oligi, ainult, et... õpetajata. Sest õpetajad streigivad. Seda teadsid põnnid hästi. „Ma olen emmega tööl kaasas, sest lasteaed on kinni. Õpetajad streigivad!“ seletasid nad möödujatele ajakirjanikele kõiketeadjalt.
Ilma lasteta töötajatest oli kahju
Möllu sai tõesti palju. Paari tunniga keerasid tuurid sedavõrd üles, et lapsed enam kedagi kuulma ei teinud. Jooksid mööda pikka kontorikoridori ja lasid kuuldele päris valje kilkeid. Toimetuse peale laiali jagatud värvimislehed ja nuputamisvihikud ei huvitanud kedagi. Arusaadav ka – ega lasteaialapsed olegi loodud laua taga vaikselt istuma ja joonistama.
Lapsevanemad ise suudavad end siiski kokku võtta ja vajalikud asjatoimetused kisa-kära ümbert kuidagi ära teha – kasvõi 30% viljakusega –, aga kahju hakkas nendest kolleegidest, kel endal lapsi ei ole. Delfis pole eales nii palju kõrvaklappides inimesi kohatud, kui eilsel päeval...
Üks vahva ja nooruslik vanaema, kes meil kontoris töötab, käis aga heldimusega põnnide tegemisi aeg-ajalt vaatamas ja ohkamas. „Nii tore!“ Ta arvas, et lapsi tuleks sagedamini kontorisse kaasa võtta – siis õpivad kõik nendega kõrvu töötama.
Eks ta tõsi ole. Põnnid on ju lapsevanemate igapäevaelu ja kui meie teele lükatakse katsumusi nagu covid ja õpetajate streik ning vanavanemaid kohe kuskilt appi võtta pole, siis ongi kaks võimalust – kas põnnid tööle kaasa või jääda ise kodukontorisse. Mis tähendab, et lapsevanematel endil tuleb igatahes paraja möllu kõrvalt tööga toime tulla. Kodukontoris lihtsalt ei käi asjaga kaasas süütunnet kolleegide ees.
Elupäästvad ekraanid
Mis siin salata, lõpuks sai tõestatud see, mis niisamagi selge. Ekraanid päästavad päeva. Kui kirjatükk vajab ikkagi tegemist ja helinivoo kasvab üle pea, siis tahad või ei taha, annad lapsele arvuti pihku ja kõik on rahul.
Nii juhtus ka kontoris. Igal lapsevanemal oli oma tahvelarvuti või telefon olemas ja mudilaste päevane ekraaniaeg kasvas lubatust mitmekordseks.
See tõsiasi saadab meid toetusstreigi, nohude-köhade ja kollektiivpuhkuste ajal alati. Kodukontoris püsib see „väike saladus“ vaid vanema ja lapse vahel, siis põnne tööle kaasa võttes peab tegelema veel ka suure süütundega, et äkki keegi vaatab ja hindab mind selle järgi.
Nüüd aga lootusrikkalt uuele päevale vastu, et tänane ka kuidagi õnnestuks. Ja lasteaiaõpetajad, me väga vajame teid tagasi!