„Valisime koduõppe, sest koolis läheb õpetajate aur nendele, kes vajavad rohkem abi. Suurema potentsiaaliga lapsed jäävad tähelepanuta.“

Viimastel aastatel on koduõpe ühe enam populaarsust kogunud, eriti pärast pandeemiaaegset distantsõpet, mille järgselt paljud pered mõistsid, et kodus õppimine sobib nende lastele tunduvalt paremini kui tavapärane kontaktõpe. Millega aga koduõppe puhul tegelikult tegemist on? Kas selline õppimisviis tagab lapsele korraliku hariduse, millega on uksed valla ka gümnaasiumitesse ja ülikoolidesse?

Signe neljast lapsest kaks on koduõppel. Valik tehti lähtuvalt laste enda soovist. „Näha neid kooli minemas, kuigi nad seda ei soovinud, panigi pähe mõtte koduõppest. Olgugi et vastutus ja kohustus on suured, jõudsime koos otsuseni, et astume selle sammu. Küll saame kõik koos pingutades ja panustades hakkama,“ meenutab naine. Tänaseks on lapsed olnud koduõppel kaks aastat ja Signe pole kordagi mõelnud loobumisele. Suuresti ka seetõttu, et kuna lapsed ise koduõpet eelistavad, pingutavad nad ka tulemuste nimel. See aga ei tähenda, et kõik oleks lihtne.

Reelika ja Andriase lapsed alustasid koduõppega käesoleval õppeaastal. Poeg õpib kolmandas ja tütar teises klassis. Paar otsustas koduõppe kasuks, lähtudes soovist pakkuda oma lastele parimat võimalikku haridust.

„Räägitakse küll, et maakoolides suudetakse pakkuda lastele turvalist keskkonda ja kuna lapsi on vähe, siis individuaalsemat lähenemist, kuid paraku oli meie kogemus vastupidine. Ilmselt on selle kõige suurem põhjus kaasav haridus