KRISTIINA BLOGI | Ülipositiivsed lood emadusest tekitavad enda ja beebi suhtes kõrgeid ootuseid, aga kukkumine on valus. Rohkem reaalsust!

Sattusin mõni aeg tagasi lugema ühe noore naise blogi, mille ta oli enda sõnul loonud selleks, et tasakaalustada meedias ja üldse ühiskonnas laialt levinud negatiivset vaatevinklit seoses raseduse, sünnituse ja emadusega üleüldisemalt. Kuigi paar aastat tagasi emaks saanud naise blogipostitused, mis põhinevad ilmselgelt autori maalähedasel ja kristlikul maailmapildil, on mulle pigem sümpaatsed, olin tõsiselt hämmastunud väitest, et üldiselt räägitakse emadusest eelkõige negatiivset.

Kui mina ligi kuus aastat tagasi emaks sain, olin kogu raseduseaja kuulnud „see saab nii raske olema“ -jutte ainult sünnituse kohta, kui sedagi. Mitte kordagi ei hoiatanud mind keegi ette, et beebi sünniga kaasnev magamatus võib venida aastatepikkuseks või kui kurnav võib olla haigete laste eest hoolitsemine (eriti samal ajal, kui ise haige olla) või kui suur väljakutse on lapsevanemaks saamine naise karjääri või kas või paarisuhte kontekstis.

Tuttavad naised, kes olid juba emaks saanud, ei maininud reeglina mingisuguseid emadusega seonduvaid raskusi või kui seda ka mõnel üksikul korral ette tuli, oli see niivõrd erakordne, et on mul senini meeles. Näiteks see juhtum, kui sõbranna mainis, et on tütre kõrval kuuendat kuud magamata ja mina pidasin seda ilmselgeks liialduseks