Avameelne lugu: mõistsin teraapias, et abikaasa igapäevaseks kaaslaseks olid enesetapu­mõtted, mida ma polnud osanud märgata

Ükskõik kui hästi me enda arvates lapse saamiseks ei valmistunud, ei olnud meil abielukriisist pääsu. Korraga mõistsin kõiki neid lahutanud paare, kes teineteisele vaid kättemaksu soovisid.

Püüdsime beebit pikki aastaid ja saime aega vanemluseks valmistuda. Olime mehega teineteise kõiki külgi justkui tundma õppinud ning lubanud, et me ei hakka iial teineteise vajadusi ignoreerima.

Tasapisi aga kõik muutus. Järk-järgult tekkis meie vahele torkeid tekitavaid hetki.

Meie kodu ei olnud enam kaugeltki püha paik, kus mõnus ja rahulik olla. Kui varem olin paar päeva mehest ja kodust eemal olles teda pikisilmi igatsenud, siis nüüd tundus temast eemalolek puhkusena. „Vähemalt ei aja keegi mind närvi,“ tundsin.

Peagi leidsin end