„Igakuine toiduraha oli 75 eurot. Enesehaletsuse jaoks ruumi polnud, laste nimel oli vaja mõnikord ka uhkus alla neelata“

„Magasin kolm kuni viis tundi ööpäevas, sest töötasin kahes vahetuses, ja kui ka olnuks võimalik magada, ei lubanud ärevus uinuda. Iga suutäis oli loetud. Tahtsin nii väga lapsi välja viia, aga suutsin võimaldada vaid õues jalutamist,“ meenutab Piret nukralt aega, mil tal tuli üksinda ja kasinate vahenditega oma kolme lapse eest hoolt kanda.

Pireti lapsed olid 6, 7 ja 11, kui ta päevapealt üksikemaks jäi. „Sain teada, et mees oli üht mu lastest väärkohelnud, ja näitasin talle seepeale kohe ust,“ tuletab Piret valusat mälestust meelde. Laste isa perekonda toetama ei soostunud. Kuigi lapsi oli kolm, maksis ta elatisraha vaid ühe eest. Kui tema kohta kriminaalmenetlus algatati, keeras ta rahakraanid üldse kinni. „Ta ütles, et kui ta lapsi ei näe, siis ei näe mina ka raha...“

„Ma olin omadega emotsionaalselt täiesti põhjas. Veetsin palju aega end süüdistades ja materdades. Mina ju