Eva Kolditsa kolumn | Esimesed kokkupuuted lapse kõrge palavikuga tegid murelikuks. Nüüd on „tegutsev mure“ asendunud jälgimisega

Kui mõnus vaikus! Keset päeva. Keset tööpäeva. Soov seda vaikust hoida süvendab rahuhetke veelgi. Lapsed on sama vaiksed. Mõlemad lebavad 39kraadise palavikuga diivani eri otstesse tehtud pesades.

Vaatamata nõrkusele on nad oma vooditest siia kolinud. Ikkagi päev ju! Nende kehad puhkavad täiesti teenitult – arvestades, milline möll viimasel ajal käinud on. Ja mulle tundub, et meeled ka.

Mäletan, kuidas esimesed kokkupuuted lapse kõrge palavikuga olid üsna ärevad – kas annan rohtu, kas jahutan, kas ta jalad on külmad või kuumad, kas ta tarbib piisavalt vedelikku, kas peaks midagi soolast ka andma, kas panen kõrgema padja, kas ta silmad ikka liiguvad