Sünnitus 26. rasedusnädalal. „Arstid arvasid, et elus lapse sünnitamiseks on väike võimalus, aga ma keeldusin alla andmast“

Arstid soovitasid mul raseduse katkestada. Mu emakas oli põletikus ja võimalus elus, veel vähem tervet last saada oli väga väike. Ma keeldusin. Otsustasin, et kui ta tahtis tulla just nüüd, pärast kolme katkenud rasedust, siis usun ma temasse lõpuni.

Pärast kolmanda raseduse katkemist suunati meid viljakusarsti vastuvõtule. Leppisime arstiga kokku, et anname mu kehale aega puhata ja poole aasta pärast alustame kunstliku viljastamisega. Ta selgitas, et nii saab valida välja kõige elujõulisemad viljastunud munarakud. Andsin vereanalüüsi ja sain ka diagnoosi – antifosfolipiidsündroom. Keeruka nime taga peitub haigus, mille puhul immuunsüsteem ründab üht kindlat rasvaühendit veres. Minu puhul haigus muus ei väljendunud, kui et ei lasknud rasedustel areneda. Põhimõtteliselt keha tappis ise loote ära.

Haiguse kontrollanalüüs jäi mul tegemata, sest kõige keerulisemal ajal meie elus jäin uuesti rasedaks, kõigest paar kuud pärast viimast katkemist. Just siis, kui olime otsustanud pausi teha ja võtsin vastu uue töö. Esimesel päeval uues kontoris tundsin, et ma ei jaksa järsku treppidest kõndida. Tegin testi ja oh seda paanikat, kui nägin kahte triipu. Pidin ju pausi pidama ja taastuma nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kartsin, et kõik läheb nagu varasemate rasedustega.

Ometi oli see esimene mu neljast rasedusest, mis jõudis kaugemale 12. nädalast. Minus tekkis lootus, et seekord läheb meil hästi, sest haigust hoidsin kontrolli all igapäevaste süstidega. Siiski, kui julgesin juba esimestele tuttavatele rääkida, et beebit ootame, avanes 21. rasedusnädalal mu emakakael.

Tualetis märkasin, et mul on taas alanud määrimine, mis oli täpselt samasugune nagu eelmiste raseduste katkemiste algul. Meeletu kiirusega läksin Ida-Tallinna keskhaiglasse. Ma ei unusta kunagi arsti kortsus kulmu, kui ta ütles, et emakakael on avanenud ning tuleb otsustada, mida edasi teha.