„Isa teatas, et ema kolis kodust välja ja edaspidi hakkan emaga elama nädalavahetuseti. Mõned kuud hiljem astus tuppa isa uus kaaslane“

Kui suhe puruneb või üks kaasadest sureb, siis millal on hea mõte uuele ringile minna, et värskest kaaslasest ei saaks vaid lohutaja, eelmise aseaine? Ja millal tasuks ta lapsega tuttavaks teha?

Mul on varasest lapsepõlvest mälestusi vähe, aga üks mälupilt kerkib siiski silme ette kohe. Olin viie­aastane, just sõbraga õuest mängimast tulnud. Isa istus elutoa diivanil ja kutsus mind enda kõrvale. Ta teatas, et ema kolis kodust välja ja edaspidi hakkan emaga elama nädalavahetuseti. Sellele järgnevad mälupildid, kuidas istun mõned kuud hiljem samal diivanil ja tuppa astub isa uus kaaslane, kellest sai pikaks ajaks mulle justkui teine ema.

Mõlemad vanemad kolisid üsna kiiresti uute kaaslastega kokku. Kui ema uue mehega meeldis mulle käia loomaaias, muuseumides või niisama mängida ning tema mu kasvatamisse liiga palju ei panustanud, siis isa ootas oma uue naisega teist käitumist. Ta soovis, et suhtuksin temasse kui emasse, ja lasi tal paljusid minu kasvatamist puudutavaid küsimusi otsustada, mida ma ei pidanud õigeks siis ega pea nüüd.

Kui Maarja abikaasa 12 aastat tagasi pärast pikka võitlust soolevähiga suri, jäi naine nende kolmeaastast poega Mariust üksi kasvatama. Kui esialgu plaanis ta keskenduda lapsele ega kavatsenud kedagi enda kõrvale otsida, siis juba paar nädalat pärast matuseid tekkis olukord, mis teda sellele mõtlema pani.

„Läksime pojaga jalgpallitrenni proovipäevale. Loomulikult olid teised lapsed seal isadega ja minu laps oli häiritud, lausa keeldus harjutusi tegemast,“ meenutab Maarja. „Algul ei saanud ma aru, miks, aga siis teatas Marius: